Kui kõrged olid lauad ja laed
kui lähedal oli päike
kui lähedal taevas,
kui kaugel aed,
ma olin väike.
Kunagi, kui mina veel alles Nukuteatri noortestuudios käisin ja kuulsin jutte teatrikoolikatsetest, oli sellel Betti Alveri luuletusel („Tulipunane vihmavari“) pisut kerglane maik juures. Et seda esitavad katsetel noored õhkavad neidised ja üldse olevat see populaarne valik. Ma sain sellest muidugi teada siis, kui mul endal oli see stuudiokatseteks edukalt ette kantud. Küll aga mõtlesin ma sellele, kuidas tunne, et maailm on suur ja lai ning abstraktsete mõistetega tähistatu tundub lähedal ja arusaadav ja päris sarnane teatrile.
On miski, millest unistad ja mida naudid, kui on see kätte saadud. Kuni see miski läheb katki ja siis märkad elu ja reaalsust enda ümber teistmoodi. Argisemalt, rusuvamalt. Ideaalid ja päikesed muutuvad kaugeks.
Ma üldse ei taha teha tegelikult sellist kokkuvõtet nagu minu punane teatrivihmavari oleks vahepeal katki läinud. Mina olen veel uhkelt naiivne entusiast ja armastan oma tööd, mis moodustab peaaegu kogu mu ärkveloldud aja ja mõnikord trügib unedessegi. Lihtsalt aegajalt tekib selline vahekokkuvõttetunne, et kui ma vaatan end kõrvalt, saan küsida, et millega ma ometi tegelen? Kui harrastada argipilku, võib muidugi olla küsitav, et miks sa seda nööri kerid või miks sul seitseteist sinikat jalgadel on või miks sa küürid klubipõrandat või miks sa lükkad seda ratastele pandud euroalust, kast peas, läbi linna?
Sest ma tahan ja ma saan teha neid peaaegu totraid pisikesi sammukesi, et teha teatrit.
Praegu on õues metsik äikesetorm. Nagu troopiline materialiseerinud veeaur üritaks uputada seda palavat lämbust igaveseks. Ladvad kõiguvad, vihm peksab lehti kaootilistesse mustritesse ning meil on õhtul esietendus. Loodan, et publik ei heitu tormist ja leiab tee sinna uhkesse lennukiangaari, kuhu me ennast „Nornide mängudega“ seadnud oleme.
Oh, nornid, nornid, nornid, arbuge saatust mulle, inimlapsele!
Meie teatri suvelavastus on suuuuuuur.
Kajav lennjukiangaar on väljakutse inimkõnele, ruumi poolest annab jalgadele vatti, aga on tohutult põnev koht, kus teatrit teha. Siin paar päeva tagasi meenus NO99 „Kuningas Ubu“, mida samuti lennukiangaaris tehti ja see tekitab toreda võrdlushetke, et meie oma pisikese teatri ja kokkulaenatud abikäte teeme taolist suurvormi. Soovitan piiluda Gabriela Liivamägi ja Ruudu Rahumaru pilte proovidest või veel parem, tulla etendust vaatama: kümnendaks juuliks on kõik etendused tehtud, seega ajaaken on napp. Meie töö ja vaev elab oma kiire ja tormilise õitseaja seitsme etenduse näol alates tänasest.
Jaanipäeval sattusin kokku ühe kunstnikuga, kellega leidsime ühise keele teemal küberpunk-düstoopia. Juhuslik trehv kahe väga sarnase maailma vahel päädis sellega, et Estookin Andreen digimaalis meie lavastuse proovipiltidest inspireerituna sellise teose.
Siin pildil on näha ka mõnda silti lisaks Musta Kasti omale. Homme avatakse Kultuurikvartalis Genialistide Klubis kaks uut plaadipoodi (Psühhoteek ja GRAMOFON TREE RECORDINGS). Ja need, kes pole tükk aega Tartusse sattunud, saavad kohapeal näha ka, mida Möku ja Uus Õu on teinud terrassiga. Meie väikse teatri ümber kasvab ka meie väike maja, kus tegutseme ja mul on ainult hea meel ja hinges rahulolu, et mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. Isegi kui ühest kohast katus läbi laseb ja ka siin kuluks vihmavari ära 🙂
Lõpetan väikese teadaandega: alates sügisest olen jälle tudeng ning nüüd hakkan omandama magistrikraadi Lavakas, Jüri Naela käe all füüsilise teatri suunal. Olen ootusärevil!
Ja nüüd ka üks valss minu lugudenimekirjast, et õigustada see ilus blogipostitusepealkiri.
(Heliloojaks sir Anthony Hopkins. Ehk on tuttav näitleja?)