Ühel suviselt mõnusal ja päikesepaistelisel reedesel varahommikul otsustas üks pisike Udulaamake mägedest alla tulla. Liiga pikalt oli ta end oma valdustes ikkes hoidnud ja just sel hommikul arvas tema läbipaistev mõõdukarikas end liialt täis olevat. Hingelt seiklejana pilku kodumäelt alla heites tekkis tema silmadesse korraga kelmikas säde.
Uduke otsustas end reisiks valmis seada. Täpsemalt tähendas see seda, et ta kogus end kokku üheks pikaks halliks vorstiks, meenutades sedasi hiigelsuureks moondunud tolmuimeja voolikut. Kuid välimus oli vähim, millele Udulaamake sel hommikul mõtles. Tal olid tossupilve sisse mattunud mõned ulakad mõtted, mille eneselehoidmisega ta oskuslikult dramaturgilist pinget kruvis.
Veel viimast korda heitis ta pilgu oma koduplatoole ja veeretas end seejärel vaikselt mäest alla. Oma teel põrkas ta kokku väiksemate udukogumitega, kes kõik tema ekspeditsiooniga liituda tahtsid. Loomulikult oli Uduke lahkesti nõus, sest seltsis on alati segasem. Kuid kuhu meie peategelane teel oli, seda ei paljastanud ta kellelegi ega millelegi. Nii kiivalt hoidis ta kõike ainult enese teada.
Teekond mägedest alla oli ääretult huvitav, sest kunagi varem polnud Udulaam enda valdustest veel väljunud. Kui koduplatool oli talle iga väiksemgi nurgatagune ja kivirahn teada, siis tänasel rännakul oli kõik tema jaoks uus ja imetabane.
Mida meeter edasi, seda rohkem kogus Udulaam endale suurust ja võimsust. Lisaks pisematele udukogumitele liitusid temaga ka hunnik tolmu ja mõned väiksemad kivimid. Eneselegi üllatuseks olid ta kabariidid ühel hetkel aga juba nii suured, et kontroll juhitavuse üle hakkas Udukesel kaduma. Kuid kus häda kõige suurem, seal naer kõige lähemal. Selle asemel, et paanikasse sattuda, hakkas meie peategelane hoopis südamest naerma. Teadupärast on naer nakkav ning juba mõne meetri pärast naeris kogu kogum, mis tuhatnelja mägedest alla linna poole kihutas.
Mis? Linna poole?
Just! – See oligi meie Udulaamakese salakaval plaan. Juba pikka aega oli ta mõelnud, et mis tunne oleks mägede asemel hoopiski linna oma looriga katta. Tänane päikseline hommik tundus olevat ideaalne sellele põletavale küsimusele vastuse leidmiseks ja just seda ta planeeriski teha. Kuid nagu ikka, kipuvad plaanid Udukesel tihtipeale viltu vedama. Näiteks oli ta möödunud nädalal proovinud jõudu katsuda keeristormiga, kes tema õuele oli ootamatult tikkunud ja seal suurt tüli tekitanud. Paraku lõppes nende omavaheline rammukatsumine Udule õnnetult. Koguni nii hullusti, et kahe kange kokkupuute tagajärjel läks tal hulk aega, enne kui ta oma endise hiilguse taastada jõudis. Kuid tänaseks oli ta taas oma parimas vormis ja valmis uutele seiklustele vastu astuma.
Tulles tagasi Udulaama hetkeolukorra juurde, siis võib öelda, et see oli kergelt öeldes hapu. Tema kogukas keha rappus igas suunas ja võttis trajektoore, mille manööverdamisega ei tuleks toime ka kõige paremad rallisõitjad. Õnneks oli meie tänane reisiseltskond aga endiselt heas tujus ja nautis kõike, nagu oleks tegu hoopis lõbusõidu, mitte ohtliku mäestlaskumisega.
Korraga ilmus killavoori teekonnale üks ilmatuma suur kivirahn, mis nad suure hoo tõttu eriliselt kõrgele heitis. Võis isegi tunduda, justkui oleks taevasse üks hall pilv tekkinud. Kuid kuna Udulaam ja ka teised seltsilised olid kõrgustega harjunud, ei teinud nad sellest suurt väljagi ja jätkasid oma naeruteraapiat.
Igale tõusule järgneb teadupärast ka langus. Sellest looduse seaduspärast ei pääsenud täna ka meie peategelane ning tema kaasteelised, kes tuhatnelja nüüd hoopiski maapinna poole tuiskasid. Udulaam proovis kontrolli oma koguka keha üle taastada, kuid taibates selle ürituse lootusetust, lõdvestas ta oma olematud jäsemed ning nautis vabalangemist, mis tekitasid temas ühtaegu nii adrenaliini kui ka kõhedust.
Tundub, et linn jääbki Udukesel täna vallutamata, sest sihtmärgi epitsentrini on minna veel nii mõnigi miil. Meie reisiseltskonna tänase seiklusi täis teekonna lõpp näib tulevat juba õige pea.
Oodatust kiiremini jõuabki kätte Udulaama ja maapinna vaheline kontakt, mis paiskab meie peategelase koos oma sõpradega tuhatnelja igasse ilmakaarde. Toimub väiksemat sorti plahvatus, mille tagajärjel udukiht oma helehalli looriga katab maapinna tervelt kilomeetri raadiuses.
Kui ennist tundis Udulaam ehk kerget nukrust hinges, et tema unistus jääb täitmata, siis nähes, kuhu gravitatsioon ja elu ootamatused teda toonud on, tundis ta hoopis vastupidist. Rahulolu ja õnnetunnet, kui täpne olla.
Udulaama ja tema sõprade ootamatu saabumine Maroko Agadiri lennujaama põhjustas sealsetele inimestele ja lennukitele palju segadust ning tüli. Sealhulgas ka mustkastlasele Kristole ja tema reisiseltskonnale, kes udu saabumise tõttu jäi Marokosse planeeritult pikamaks pidama.
Lõpetuseks üks pilt haigutavast Maroko tänavakiisust. Lihtsalt niisama.