Aina rohkem ja rohkem olen suunatud tulevikule. Mitte seetõttu, et olevik elamiseks võimalust ei annaks, pigem seetõttu, et tulevik nõuab korraldamist ja paikaseadmist. Hetkes elamine ei too paraku soovitud homset ega kirjuta minukõlalist minevikku. Käsil on kaks minukõlalist ja kolm Musta Kasti kõlalist väljakutset.
Esiteks “PEKS MÕISATALLIS”
Lavastus “Peks mõisatallis” on humoristlik sissevaade eestlaseks olemisse, mis on pikitud laulude ja kannatamisega. Me oleme õppinud pidama pühaks kannatamist, juba Märt Avandi kriiskas Patarei vangla vahitornist: “Kannatame äraaaaaa!” Jah, me kannatamegi! Vaikides neelame alla ka kõige suurema ebaõigluse ning ainult kinnitame ja taastoodame stereotüüpi “olen eestlane”. Miks me teeme nii? Juba koolis, kui ajalooõpik lauale pannakse, saame teada, et meie, eestlased, oleme orjarahvas: alati olnud ja alati jääme. Me ei tohi kunagi unustada Eesti riigi ja maa hinda: meie esivanemate kannatus ja higi. No kuulge, aga kas me ei ole juba piisavalt kannatanud, nii oma esivanemate kui ka enda eludes? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada?
Me oleme kannatajarahvas. Meile on maalitud pilt meie minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oli oi-oi kui vedel. Samas õpetati meie kursust juba teatrikooli esimesel kursusel “Kivikasukat” tantsima. Tants eesti talumeestest, kes, päriselt ka, õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et oma “paar piitsalööki” ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: vaat, kus ma seekord ikka karjusin silmad peast. Noh, järgmise korrani. See lõhustab arusaama orjapõlvest. Mul on raske uskuda, et 700 aastat keegi ei naernud!
Trupi ühistööna valmivas lavastuses arutleme eestluse teemadel, nii, nagu meie seda näeme, nagu me näeme teisi seda vaatamas. Küsime, et mis siis teeb eestlasest selle, kes ta on? Mis on meie lemmik-kannatus, milles me kõige osavamad oleme? Kuhu edasi? Kus asuvad tegelikult eestluse juured? Ja kui palju meie, nii näitlejate, publiku kui ka ühiskonnaliikmetena, oleme valmis taluma?
Mul on raske, kõigil teistel on ka raske! Kannatame ära!
Ma ei saa piisavalt palka, keegi ei saa piisavalt! Kannatame ära!
Ma päriselt ei tea, mida tegelikult tahan, keegi ei tea! Kannatame ära!
Mitte mingil juhul ärme midagi muuda! Töötame vaikides edasi: ärkame hommikul vara, teeme terve päeva tööd, et õhtul teleka ees õlut juua, naist armastada ja makarone süüa. Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Huh, raske on. Aga kui ei ole valus, siis ei ole elus. Kannatame ära!
EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestis olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: “Kes kannatab, see kaua elab.”
Kui etendus on halb – kannatad ära.
Teiseks: SÜNNIPÄEVALAVASTUS: Siuru 100!
Lavastajad Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru, Lennart Peep ja jällegi mina, Birgit Landberg, oma tagasihoidlikus isikus!
Lavastus “Siuru 100” on Musta Kasti kolmandale sünnipäevale pühendatud lavastus, milles teeme kummarduse ka siurulastele. Nende moto „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ on ju miski, mille poole ka meil püüelda. Kuid miks Siuru ja mismõttes neljakesi? Noh, sel aastal võtsime vastu väljakutse – mis saab siis, kui me, lavastajad, ei saa ise endale materjale valida? Lõbusaks teebki selle protsessi fakt, et valisime tekstid teineteisele. Ning ühiseks lähtepunktiks vaid see, et kasutada aastail 1917–1919 Siurulaste ühisväljaannetena ilmunud kolme albumit. Lavastuse vorm on ka imelihtne – neli lavastajat ja neli minilavastust, mis esietenduvad kõik ühes pooleteisttunnises (noh, võib-olla lühem, võib-olla pikem) lavastuses. Lavale astub Musta Kasti trupp oma parimas ja tervislikumas koosseisus – kõik on koos!
Trummipõrin, palun! Me lavastajatega oleme kokku saanud ja nüüd on materjalid jagatud! Materjalid, millega tööle hakkame, on järgmised:
Kaija M Kalvet ja August Gailit “Fosfortõbi”
Jaanika Tammaru ja Johannes Barbarus .. Jaanika sai Barbaruse luuletused
Lennart Peep ja Friedebert Tuglas “Nägemused”
Birgit Landberg ja Aleksander Tassa “Noa. Suve pastoraal.”
Kolmandaks “KANGELASED”
Viktor Kingissepp, Hans Heidemann, Vilhelmine Klementi, Jaan Kreuks, Jaan Tomp, Hans Pöögelmann – need nimed ei ütle praegusele põlvkonnale mitte midagi. Ometi olid kunagi nende järgi nimetatud tehased, tänavad, kultuuripaleed, teatrid ja isegi üks linn.
Seltskond kaasaja noori inimesi on täiesti juhuslikult avastanud enda jaoks seltskonna noori, kes tegutsesid sada aastat tagasi. Mis asju nad ajasid? Mille nimel läksid nad surma? Kas nad olid kangelased ja märtrid või reeturid? Seda püüavad välja selgitada Musta Kasti näitlejad vestlustes õhtulauas istuva publikuga, abiks nõukogudeaegsed mälestused revolutsionääridest ja hevibänd „Desert Queen“, kes esitab laule proletaarsete poeetide (Pöögelmann, Buk, Mölder-Proletaarlane) tekstidele.
Neljandaks “KAKSISMAA RAHVALAUL”
Me kaevame end soome-ugri algkoju. Me avame vanaemade kurgipurgid, moosipütid ja maakeldrid. Me vaatame vanaisa viinapudelisse, püssitorusse ja tugitooli alla. Me loeme loitse, igatseme, maname: unustatud laulud, äraleierdatud popmuusika, kehadesse peidetud südamelöögid, laevadisko õõtsuv-kõikuv rütm. Me ehitame Eesti-Soome silla õllevankritest ja esmaspäevahommikuse esimese praami väsinud silmadest. “Kaksismaa rahvalaul” on poliitiline utoopia ja poeetiline suveteater. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses unistasid mitmed Eesti poliitikud Eesti ja Soome ühinemisest Austria-Ungari keisririigi eeskujul. Kaksismaal oleks olnud ühine riigipea ja sõjavägi, kuid eraldi parlamendid. Ka eesti kunstnikud ja kultuuriinimesed, näiteks poetess Lydia Koidula oma luuletuses “Soome sild”, lootsid riiklikku koostööd Soomega. Idee oli päevakorral veel ka Teise maailmasõja lävel, kuid unistus kadus lõplikult, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Meie, Eesti ja Soome noored teatritegijad, loome selle poliitilise utoopia ja unustatud kaksikriigi vähemalt oma lavastuse ajaks. ”Kaksismaa rahvalaul” uurib, kuidas tekivad rahvused ja millistel alustel moodustatakse riike. Mida sõna “riik” üldse meie põlvkonnale tähendab? Mis on rahvusriigi või kogu tänase Euroopa saatus? Mille poolest eestlased ja soomlased erinevad, mille poolest sarnanevad? Kuidas me peaksime muutma oma rahvuslikke pärimusi, et need ühises riigis kokku sobiksid? Aga kuidas on lood soome ja eesti keelega? 19. sajandi lõpus olid mõned hõimurahvusluse idealiseerijad arvamusel, et meie keeli tuleks sihikindlalt omavahel lähendada. Kas meil õnnestub lavastuse prooviprotsessi käigus moodustada Läänemere esperanto – eestisoome keel?
Viiendaks “RÖÖVEL RUMCAJS”
Mänguline ja humoorikas noorele vaatajale mõeldud lavastus, mis pakub põnevat vaatemängu ja mõtteainest aruteludeks inimlike väärtuste üle. Rumcajs on positiivne, inimlik ja humoorikas kangelane, kes ei kasuta oma jõudu ja tarkust kellelegi liiga tegemiseks. Ta astub välja ebaõigluse vastu, usub inimeste headusesse ja nende paremaks muutumisse. Röövel Rumcajsi puhul on oluline ka tema suhtumine loodusesse, kuna oma lugudes päästab ta nii loomi kui linde ülekohtu eest. Röövli animistlik mõtteviis, et elusloodus on hingestatud ja hoidmist väärt, on eestlaselegi omane.
„Röövel Rumcajs“ põhineb tuntud Tšehhi autori Václav Čtvrteki ajatul lasteraamatul „Rumcajs“. See on tuttav paljudele praegustele lapsevanematele ja sobilik ka nooremale generatsioonile, pakkudes vanematele äratundmis- ja lastele avastamisrõõmu. Valmiv dramatiseering kasutab alusmaterjalina 5-7 lugu raamatust. Eesti teatrilavale jõuavad Rumcajsi lood esmakordselt.
Kuuendaks .. noh, sai vist kõik ka. See olen mina seda blogi kirjutamas 🙂