Kas te teate seda tunnet, kui oled jooksmas ja mõtled, et nüüd jalutaks veidi ning siis jookseks edasi, aga pärast jalutama hakkamist ei leia enam motivatsiooni ja jaksu jooksmiseks? Ma tunnen umbes sarnaselt, aga mitte joostes, vaid igapäevaselt. Kui ma olen pidevas tegevuses, siis ma teen ja tahan ja suudan ja kui ma peatuse selle sees teen, siis kaob kõik ära, kaasa arvatud motivatsioon. Ilma pausideta samas ka ei saa. See pole samuti produktiivne. Nii ma siis nende jalutamisfaaside kestel lihtsalt ütlengi iseendale: «Jookse!». Näiteks selle kolmanda tänavavalgustini või kui klapid on peas, siis selle loo lõpuni. Kuidagi käratan enda peale hetkeks ja siis läheb organism tööle. Muidugi ei jookse inimene, kes pole elu sees üle 5 kilomeetri jooksnud, ühel ilusal hommikul lihtsalt maratoni ära, sest tal tuli tunne peale. Igatahes on see vähe tõenäoline ja lausa ohtlik. Kuid kui sa oled juba kauemat aega oma 5-kilomeetrise ringi peal muutusteta, kuid sinu eesmärgiks on maraton, siis on miskit justkui mäda. Motivatsioon? Enesedistsipliin?
Tegelikult ega ma ei nurise ka. Olen suvel saanud puhata ning eelkõige on mu mõtted saanud päris hästi puhata. Nad on leidnud, et pole mõtet enda peale kuri olla. Justnimelt mineviku-mina peale. See ei vii mind väga kaugele. Pigem tekitab veel rohkem viha ja frustratsiooni. See mineviku-kurjus tuleks muundada oleviku-enesedistsipliiniks ja motivatsiooniks. Võib-olla see igikestev 5-kilomeetrine ring tulebki sellest, et juba 20 ringi tagasi ei olnud see rohkem kui 5 kilomeetrit ja 19 ringi tagasi ei muutunud see samuti 6 kilomeetriks ning 18 ringi tagasi oli see üleüldse naeruväärsed 4,9 kilomeetrit ja nii edasi ja edasi. Sellisel juhul tasukski vast mõnda aega jalutada ja elu- ning jooksulust taas üles leida. Niisiis on kokkuvõttes jalutamine nii jooksulises kui ka igapäevases mõttes jumala chill (ära loe: jahe; loe: aksepteeritav ja äge).
Vaatasin nädalake tagasi oma telefoni pildivaramut. Leidsin näiteks taolise pildi meie Juunituuri-aegadest.

Käisin vahepeal oma elu esimesel klassikokkutulekul. Ilmselgelt minu ajal nii uhkeid klassiruume veel polnud.

Ma pole väga kaua blogi kirjutanud. Viimane kord oli minu nädal juuni lõpus, kui Mustast Kastist mina, Birgit, Märt, Mihkel, Silver ja Tartu Uuest Teatrist Epp käisime Prantsusmaal kätte saamas oma eelmise aasta Draamafestivali publikulemmiku auhinda.

Etenduseks oli meie diplomilavastus «1987» ja auhinnaks oli reis Martelli konjakimõisa. Blogi ei saanud valmis, sest ma ei saanud kõiki videoid oma telefonist kätte ning siis tulid juba järgmiste inimeste bloginädalad peale.

Ärge nüüd megapõnevust ega vapustavaid kaadreid oodake, aga siin see konarlik ja enam-vähem ülevaatlik video on! Kui tervet 18-minutilist videot ei viitsi vaadata, siis otsige vähemalt majatuuri koht üles. Näete vähemalt seda megamõisa, kus me mõned päevad elasime. 😉

Teatrist ka veidike. Täpsemalt siis sellest Mustast Kastist. Meil tuleb tuleval neljapäeval, 15. septembril kell 17:00 3. hooaja avapiknik Tartu Ülikooli Botaanikaaias.
Võid võtta miskit endale istumise alla kaasa ja soovi korral võid ka kooki küpsetada või midagi muud söödavat/joodavat kaasa haarata. Meie pakume omalt poolt pirukat ja kooki.

Kuuleme, mida toimub tuleval hooajal ja lausa avame selle (võiks öelda, et sõna otseses mõttes), mängime arvamismängu, kuulame lugulaule, lobiseme, oleksleme ja lähme kõik koos 19:00ks Genialistide Klubisse, et seal vaadata ära meie selle hooaja avalavastuse “Avameelselt arvamisest”.

Samal õhtul tähistab Genklubi enda 10. sünnipäeva. Umbes kell 22:30 astub lavale Genialistide tribüütbänd, milles lauljatena ka mitmed meie näitlejad ja lavastajad üles astuvad.

Ahjaa, armastus. Armastus on äge!
Laura