…meeles, et kunagi, kui sellele üsna pikalt vastu pidanud blogile alguse panime, siis alustasime ikka oma (kooli)nädala tegemiste ja kogemuste kokkuvõttest. Sellele järgnes siis harilikult mõni mõttearendus parasjagu köitvast ideest või näiteks mõne kogetud kunstielamuse analüüs. Aga see kronoloogiline nädalakirjeldus läks oma detailsuses koguni nii sügavale, et Sa, hea lugeja, võisid täpselt teada saada, mida tegid Fatme ja Kristo neljapäeva õhtul või miks Lüüs laupäevasest teatriajaloo seminarist puudus.

Nüüd on meie blogipostitused teise näo ja teoga.

Ei teagi, kas on seda teatrielu koolielust raskem sõnadesse panna või pole meie sisemine tsensor sellist sõnarohkust enam väärikaks pidanud, kuid vanade aegade (, perekonna) ja traditsioonide meenutuseks ning kaitseks teen veel kord proovi paigutada Sind, hea lugeja, saabastesse, milles saaksid meiega koos läbi teha suurema osa lõppevast nädalast. Jah, said õigesti aru (võib-olla ei saanud, aga kohe saad) – ma palun Sul ette kujutada, et veetsid möödunud nädala meiega ühena meie seast.

Tuletan meelde, et Sinu nimi on Karol.

Eelmisel laupäeval kogunesime kõik Tallinna telemajja, et seal teha viimaseid proove järgmisel päeval toimuva Lastejaama sünnipäeva/hooaja avapeo tarbeks. Või, noh, mitte päris kõik – Märt ja Lennart jäid Tartusse tagalat kindlustama. Meiega liitusid vaheldumisi ka teised vahvad külalised nagu ERR-i lastekoor, Märten Männiste, MeisterJaan ja Liis Lemsalu. Lisaks saime päris esimest korda proovi teha Silveri, Ra ja Karoliga, kes polnud küll Tartusse proovi jõudnud, aga sellele vaatamata tulid oma “kandvate” rollidega suurepäraselt toime. Jaanika jagas puusaviipeid liikumise ning Kaija näpunäiteid näitlemise osas. Viimasest sain kõige rohkem inspiratsiooni loomulikult mina, Kaarel 😊

Oligi käes kauaoodatud pillerkaarene pühapäev! Olime telemajas juba kella üheksast saati. Saime viimased kostüümielemendid selga, grimmid näkku ja säraküünlad persse. Vahepeal jõudsime muidugi ka alumise korruse kohvikus veidi keha kinnitada ning Mihkel ja Karol tegid grimmitoas nii rumalaid nalju, et mõnelgi vajus piinlikkusest karp lahti. Etendus, mis oli otsepildis jälgitav veebis, läks suuremate viperusteta. Kellel see nägemata jäi, saab selle vea parandada siin. Vihjeks olgu öeldud niipalju, et vähemalt kolmel isikul õnnestus ka laulusõnad unustada. Erinevaid stiilinäiteid, kuidas sellisest olukorrast võitjana väljuda, saab näha 14’55’’, 26’11’’ ja 29’51’’. Teatrimaailmas tuntud nimetused nendele võtetele on vastavalt “bluffija”, “hiline ärkaja” ja “vaikija”.

Esmaspäeva hommikul tegime Henry Griini eestvedamisel “Kangelaste” plakati jaoks fotosid. Idee on väga lahe ja teostusele lõi käe külge ka Karl Marken, nii et kindlasti on, mida oodata! Kui fotosessioon oli lõppenud, hakkasin mina “Avameelselt arvamisest” lava ja valgust valmis seadma ning teised jätkasid “Kangelaste” lainetel, kus on käsil väga põnevad “väliproovid”, mille käigus minnakse võõrastele inimestele oma tegelaskuju teksti jutustama. Mustkastlaste lähenemine on kuuldavasti kõigis palju elevust tekitanud. Karolilt olla isegi vestluse lõpus telefoninumbrit küsitud!

Õhtune etendus läks üldjoontes väga hästi, kuid peab tunnistama, et meie Genialistide Klubi saal oleks mahutanud vähemalt kaks korda rohkem inimesi, kui kohale jõudis, nii et soovitame soojalt tulla juba meie järgmistele etendustele, millest esimene juba sel pühapäeval, 9. oktoobril.

Teisipäeval jätkusid „Kangelaste“ proovid ning õhtul toimus iganädalane Musta Kasti koosolek, kus teadupärast räägime kõikvõimalikest aktuaalsetest tehnilistest ja mitte-nii-tehnilistest asjadest. Kõigile üllatuseks teatas Karol üsna koosoleku alguses, et ta on juba mitmendat päeva saanud kirju ühelt Hiina firmalt, mis toodab hobuseraudu. Otsustasime teemat edasi uurida, et tagada jätkuv hobuseraudade sissevool ka järgmiseks hooajaks. Mina ja Birgit olime koosoleku aegu hoopis Raplas, kus aitasime etenduda Kinoteatri “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimisel”, kuid see ei takistanud meid koosolekuga neti vahendusel liitumast, et Birgit saaks tuliselt võidelda meie uue plakatikontseptsiooni eest. Mõned uue kujundusega plakatid on juba siinsamas kodulehel leitavad, kuid palju põnevat ja ilusat on alles tulemas, nii et hoidke silmad lahti!

Kolmapäev oli vaba päev. Ainult mina mängisin kassipoeg Brunot ja Karol üritas laos meie uutele valgustitele ruumi teha. Keeruline.

Neljapäeval läksid “Kangelaste” proovid jälle kraadi võrra kangemaks ning seekord peeti maha akadeemilises laadis loeng, kus räägiti palju põnevat Nõukogude kangelastest. Karol jätkas tööd laos.

Ka reede möödus paljude jaoks peamiselt “Kangelaste” rütmis, kuid õhtutundidel tulime kokku Kaija juures Õnne tänaval, et vaadata tagasi oma eelmisele hooajale. Eks neid tagasivaateid on juba erinevates vormides ja koosseisudes tehtud niigi, kuid tundsime, et vajaka on veel hinnang, mille annaksime oma teatrile, kui oleksime ise osa publikust. Proovisime avada oma kolmandat silma, et jälgida iseendid erapooletu ja värske kõrvalpilguga. Õnneks selgus, et meie maitsed suuremal määral ühtivad (viide presidendifopaale – toim.). Loomulikult oli ka neid lavastusi ja sündmusi, mida korrata ei tahaks, kuid hea meel on tõdeda, et midagi positiivset leidsime ka neis. Olgu need siis õppetunnid tulevasteks valikuteks või lihtsalt omavahelist sidet tugevdavad ühised rasked kogemused. Karol võttis koosoleku kokku kuldsete sõnadega: “Elagu lavastused, mis kriibivad hinge ja armistavad meid eluks!”

Ja olemegi sellele nädalale ringi peale saamas, sest taas on käes laupäev, mille puhul Silver ja Birgit käisid Drakadeemia rahvaga võimalikke tulevikuplaane arutamas ning Mihkel, Karol ja Sten tinutasid laos XLR-kaableid ja sisestasid meie uutesse prožektoritesse lampe. Nüüd valitseb laos kord! Nüüd on meie valguspark valmis tööle asuma. Aitäh!

Loodan, et Sulle nüüd meenus nii mõndagi muud, mis möödakihutavad kuupäevad endaga kaduvikku veavad.

… vähemalt 3001 põhjust, miks seekordne trükitöö lõpetatuks pidada ja uskuda, et järgmine kord olen parem. Ilusat sügist, hea lugeja!