Tere, kallid lugejad!

Igapäevane halsus on taaskord võimust võtnud. Ma ei tea, kuidas teil, aga minus tekitab see sügisene sombusus ja hall ilm igal aastal ainult negatiivseid tundeid. Alati, kui sügis tuleb, siis ma tean, et mu igapäevane tujumeeter langeb ühe pügala võrra madalamaks. See on midagi, mis on kunagi nooruspõlves koos kooli saabumisega sisse kodeeritud ning nii naljalt seda paraku välja ei juuri.

Üks võimalik lahend antud probleemile on ümbritseda end ainult heade ja positiivsete inimestega. Teha ainult seda, mida hing ihaldab ning mõelda häid mõtteid. Kerge öelda, raske praktiseerida, I know. Või siis… kui võimalik, siis sõida lihtsalt sooja päikese alla! Muidugi, kui sul on selleks võimalusi ja aega.

Mustal Kastil, õigemini küll “Õhupallide” trupil, on sel sügisel, täpsemalt lausa järgmisel nädalal, võimalus sooja ja päikselise atmosfääri võlusid nautida. Nimelt toimub meie väikese ja noore teatri esimene välislähetus – me sõidame ASSITEJ organisatsiooni abil Türki, Bursa linna, kohalikule laste- ja noorteteatrite festivalile. Hurraa!

See selleks.

Lisaks sellele rõõmusõnumile tahaksin ma teiega jagada ka natukest enda eelmisest nädalast. Ei hakka siin vett sogama ja asun kohe teema juurde.

Kas leidub kedagi, kes mäletab veel minu emadepäeval ilmunud postitust siinsamas blogis? Ei? Jaa?

Mina ka ei mäleta.

Igatahes.

Eelmise esmaspäeva õhtul veetsin ma toredat aega oma rüperaalis. Surfasin internetis ja avastasin ühtäkki enda eluabsurdi blogist ühe kirjatüki drafti, mis rääkis minuga kevadel juhtunud loost. Ma olin enam kui veendunud, et olin selle juba postitanud. Otsisin ja skrollisin, kuid enda blogist ma seda ei leidnud. Muidugi ei tulnud mul pähegi, et ma võisin selle hoopiski MK blogisse riputada (õigemini tegi seda Kaija).

Eniveis. Kuna ma seda kuskilt ei leidnud, siis kirjutasin ma antud kirjutisele ka lõpu ning riputasin selle enda blogisse üles. Ja siis hakkas juhtuma.

Like. Share. Comment. Uus sõbrataotlus. Ja nii kordus see veel ja veel.

Teisipäeva õhtul (taaskord) ilmavalgust näinud postitust oli reedeõhtuse seisuga jagatud 88 korda! Like’ide arv oli selle juures küll suhteliselt tagasihoidlik – ligemale 680 pöialt, kuid lumepall oli veerema pandud. Toetudes Facebooki statistikale, siis jõudis see postitus pea 200 000 inimeseni. Kuna jätsin kirjatüki lõpu lahtiseks, siis järgnevad päevad olid täis erinevaid kirju ja kõnesid, kus taheti teada saada, et kuhu lugu edasi viib. Minu suu oli lukus.

Tore ju, kui ei peagi end ainult tühjusele avama. Tänu sellele postitusele avastati ka minu ülejäänud postitused ning järgnevad päevad ei olnudki enam nii hallid, kui nägin, kuidas inimesed sinu öeldut tsiteerivad või märgivad, et pole ammu nii palju naernud, kui mõnd minu postitust lugedes.

Saabusid ka mõned huvitavad pakkumised, millest hetkel veel rääkida ei tahaks.

Ütleme nii, et kui kõik läheb hästi, siis saab minu kirjutisi lugeda juba igakuiselt ühest väljaandest. Eks näis. Ei hõiska enne õhtut.

Seda tahtsingi teiega jagada.

Positiivseid vaibe ja päikest teie päeva soovides,

Kristo