Palavad tervitused, hea lugeja!
Eestlasele meeldib käia suvel teatris, sest teater on televiisorile hea vaheldus, rääkimata võimalusest sõpradega suhelda, end näidata ja mis kõige tähtsam – olla osa ühisest, reaalsest kogemusest. Teater küll vahendab reaalsust, kuid on näpuga katsumise mõnusal kaugusel. Sealt on ohutu ja kerge vaadelda elu pahupoole kategooriaid, mis meid inimestena kokku liimivad; ja kui need meie elus puuduvad, või on hoopistükis peidus, saab olla peidetud himurusega nendega teatrivaatamises osaline.
Tabuemotsioonid ja nende käitumuslikud väljendused on koduses olmeilmas kirbeteemaks, kuna viitavad koduvägivallale ja armetule elusklemisele. Seda juuritakse välja nii riikliku kui avaliku sektori koostoimetamistel: kurja eemaldamine on heaeluühiskonna eesmärk ja eksisteerimise tugisammas. Võrdusus, vabadus ja vendlus – need pole üksnes ideaalid, vaid reaalsed eesmärgid, mille poole iga naharakuga püüeldakse ja milleni on kaasaegsel toimetamisel lähemale jõutud.
Elu pahupool, mille vastu reaalsuses teadlikult ja jõuliselt võideldakse, on aga teatri jõuarsenali peamine relv, mis tänasesse päeva sobimatuna on loomaaeda kõigile vaatamiseks saadetud.
Nõnda on teater trellide taga, kus näidatakse iganenud emotsionaalseid relikte: näiteks armetut tundebarbaarsust ja vanu suhteprotokolle. Neid saab vaadata ohutust kaugusest, kus nad on taltsutatud ja kaasatuntavad, oma alastuses ja reaalsuses mittepuudutavad. Teater on taltsutatud ja puurisildilt võib lugeda emotsionalis teatralicuse asuala ning liigikirjeldust.
Isegi siis, kui emotsionalis teatralicus peaks imelisel kombel trellide tagant vabanema ja aedlinnade roheluses emotsionaalset amokki jooksma hakkama, uimastataks ta humaansel kombel uinutava laenguga taltsaks ja transporditaks eksinud hirve kombel tagasi oma loomulikku keskkonda. Seekord aga õige vanusepiirangu ja metsiku liigi hoiatustega: teater võib häirida õrnas vanuses inimesi või sisaldada sobimatuid reaalsuskaadreid.
Taltsutatud teater on keskonna- ja ühiskonnasõbralik. Ta reostab ja roojab ainult oma puuri, mida on lihtne koristada; ta röögib ainult oma puuris, kus ta kellelegi kahju ei tee; ta on hästi söödetud ja joodetud; tema talitajad on tema vastu ääretult sõbralikud ja heasoovlikud. Ta on hoitud, kasitud ja kaitstud. Puur – see on tema elevandiluust torn: tema jaoks disainitud ja tema vajadustele vastav. Miks aga teater rahul ei ole ja puurist välja saada tahab, jääb vaatajatele arusaamatuks ja mõistatuslikuks.
Puuris mandudes saab teater isegi aru, et arutud püüded piiridest välja tungida on meelevaldsed. Ta kodustub kui koer, kes peremehe näo järgi läheb. Ta mõistab, et peremehi on palju, kel kõigil on erinevad näod, ta püüab kõigile olla meele järgi: ta liputab kõigile saba, haugub treenitult, käib kell seitse pissil ja vannub peremehele igavest truudust. Taltsast emotsionis teatralicusest saab loodusliku valiku teel teatralicus domesticus. Kord pehme mopsinäoga, kord range koonuga elajas. Me armastame teda tema truuduse, nunnususe ja kurbade silmade pärast. Ta on meie elu oluline kaaslane ja hindamatu pereliige.
Sõprade või perekonnaga kuuma päeva nautlemas käia on meeliülendav kogemus. Eriti siis, kui saab seda jagada teatralicus domesticusega. Kuid olles päikesest ulakas segaduses, meenub mulle emotsionis teatralicuse taltsutamata loomus. Ta on ulguv õõvastus, tumedate sfääride elajas. Päikseloojangu kuumade hoobade vahel tõden: olles taltsutanud enda, olen endas taltsutanud teatri.