Silt: tort

Kuidas kirjutada blogi sellest, millest kirjutada ei ole?

Posted on by Kaija M Külm

Kui loll. Mulle tegelikult ka ei meeldi blogi kirjutada. Juba lapsepõlves ma vaatasin kadedusega neid, kes oskasid päevikut pidada. Ma ju teadsin, et neil on alati, mille järgi minevikku meenutada. Kes meist seda ei tahaks? Võimalust jätta endast jälg, mis ei katke ka siis, kui mälu on koos loojaga katkenud. Mulle on see alati oluline olnud. Elada nii, et sind mäletatakse, sest siis oled sa tegelikult elanud. Võib-olla on see kurb, et keegi elab tuleviku jaoks, mitte ei naudi hetke – aga äkki hetk ja tulevik võiksid siinkohal kokku saada. Äkki see väärtustab iga mööduvat minutit ja sunnib mind neid rohkem nautima ja täiel rinnal elama, sest ainult siis on ka jälg tuleviku tarbeks suurem. Probleem peitubki selles hetke nautimises. Astuda iseenda kõrvale, et toimuvat vaadelda ja sõnadesse panna, nõuab äärmist tahet ja oskust. Ei, mulle meeldib kirjutada, aga omas ajas, omas tempos. Ehk olete märganud, et Musta Kasti blogi kirjutab igal nädalal uus inimene – sh mina. Oma bloginädalal ma ohkan raskelt ja loodan vargsi, et äkki seekord on mul midagi öelda, mida teiega jagada. Ootan ja ootan, aga seda tungi, midagi kirja panna, jagada ei tule ega tule. Ootan veel veidi, ehk nüüd? Mitte midagi. Mõnikord olen ennast ootama unustanud, tardumusest toibudes olen avastanud, et olen kulutanud nädala ootamisele ja vältimisele. Terve nädala! Nädal sisutuna tunduvat passimist. Ometi ma tean, et tehtud on palju, et päevad on pikad ja ööd lühikesed. Tagasivaatamine muudab perspektiivi, kõik tundub järsku tühine, väike, tähtsusetu. Mida oleks siin teistega jagada? Birgit, võta end kokku! Peamine on raputada endalt hirm kirjutamise ees, mida kauem ma seda hirmutonti seal kapis kinni hoian, seda hullemaks läheb. Tuleb lihtsalt alustada.

Selle nädala põhiline märksõna on Tammaru lavastus „Müür“, mis jõudis esimese pool-piduse läbimänguni esmaspäeval, 14. märtsil. Kuidas proovid lähevad? Hästi vist. Tundub, et jõuame ilusti esikaks valmis. Samas ei ole seal üldse kerge, tegemist on ju ikkagi füüsilise teatri lavastusega, kus lisaks viiplemisele ja kehakeelele tuleb ka lihaseid kasutada. Kuid nädalake veel ja siis kohtume juba esietendusel.

Märts on mulle ka sünnipäevade kuu. Veider, kõikide sünnipäevad on siia koondunud. Märtsis on sündinud mu mõlemad vanaisad, vanaema, õde, isa, tädi, onupoeg ja lisaks mu perele: Kaija, Mihkel, Kristjan, Liina, Silver. Kaija vananemise tähistamiseks tõi Jaanika talle uhke tordi. Kell 15.05 algas pidulik tordisöömine, mis lõppes mõneti ootamatult. Nimelt see tort ei olnud oma tippvormis. Mida ma keerutan, maitses nagu p*** ja üks mustikas hallitas nagu homset ei olekski. Jaanika oli pettunud, mina mitte niiväga, kuid Kaarel oleks tõenäoliselt terve tordi ära söönud, kui me valjuhäälselt poleks teda peatanud: “Kaarel, ära söö seda!” Kaarel: “Mis? Enam-vähem normaalne ju.” Meie: “Ei, Kaarel! Viskame ära!” Kaarel: “Viskame? Noh, viskame siis kõrgele!”

Neljapäeva ja reede veetsin ma Tartust eemal. Käisin Kinoteatri lavastusega „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ väljasõiduetendusel ja reede veetsin Tallinnas. Mustal Kastil valmib sünnipäevaks uus voldik, mille tegemine ja kujundamine sisustas enamuse mu laupäevast. Kuid seks puhuks olin ma sõitnud Pärnu – kui te hoiate me uut sini-oranži voldikut käes, siis teadke, et see on suures osas kujundatud Kaubamajaka Baby Back grillrestoranis. Peamine põhjus, miks ma suvepealinna külastasin, on see, et mu peiksil olid võistlused squashis – see on vägagi meelelahutuslik. Lausa lust on vaadata, kuidas kaks mängijat klaaskuubiku sees palli taga ajavad. Lust seisneb nimelt selles vaatamise osas, squash on uskumatult raske spordiala. Mõned korrad on mindki mängima viidud, häbisse surema ei pea, piinlik ei ole olnud, isegi pallile saan pihta. Keeruliseks läheb sel hetkel, mil ma pean lööma palli kindlasse kohta. Käsi ei mängi kaasa, reket on vale kalde all ning isegi siis, kui suund ja tehnika on õiged, siis pall ei põrka. Kohutav. Ükskord lõi Raho mulle palliga näkku, vastu suud – siis nutsin pikalt, Rahol oli piinlik. Kord olla kellelgi pall silma purustanud. Mida–mida? Mina nutsin niisama, hambad ja huul jäid terveks. Peiks lahkus Pärnust vähemalt ühes tükis ja võitjana, mina olin uhke nii tema kui enda voldiku üle.

Pühapäev on täna. Müür on ees, jälle. Jaanika, Silver ning Silveri sõber Kristo olla terve öö valgust ehitanud. Pausi ajaks olime veerand tükki valguses valmis saanud, palju tööd veel ootamas. Käisime Kaijaga Konsumis, ostsime kirsi-kodujuustu desserti. Ei olnud hea.

Põhiline sünnipäevakuus on see, et Must Kast saab kaks! Ma kutsun kõiki meile külla. Tulge-tulge! Põgus ülevaade pidupäeva kavast.

11:00 SÜNNIMISSA
18:00 MÜÜR esietendus
19:30 SÜNNIPÄEVAPIDU
Esimene esineja on nt Marten Kuningas, kes on meie järgmise lavastuse muusikaline kujundaja. Lisaks temale astuvad lavale ka Müüri Tanel Siimann ja Tõnis Kirsipu, meie oma DJ Valle Sten Maiste, Tartu Levimusika Orkester ja Meie ise. Saab torti ja on tore.

Birgit

“Võõrana põhjala kõrbes” tegemisest, emotsionaalsest enesealalhoiuinstinktist, psühhosomaatilistest haigustest ja muudest pikkadest sõnadest

Posted on by Kaija M Külm

Eile oli Musta Kasti lavastuse “Võõrana põhjala kõrbes” teadaolevalt viimane etendus. Praeguseks on küll mõtted lisaetendustest hakanud vaikselt reaalsuse poole liikuma ja on üsna kindel, et see kõik ei ole veel sugugi lõppenud, aga siiski sai minu jaoks eile midagi otsa. Ilmselt vajab selgitamist, miks see kõik minu jaoks nii oluline on ja mitte ainult Teile, armsad lugejad. Olles eilse öö ja tänase päeva koleduste kiuste siiski (vist) pääsenud oma tüüpilisest pingelangusega seotud psühhosomaatilisest tõvest (loe: voodihaigeks tegev seljavalu), suudan ehk täna õhtul pisut analüütilisemalt vaadelda, mis minuga viimastel kuudel on juhtunud ja miks. Üritasin eelmisel nädalal seda postitust korduvalt alustada, kuid ikkagi tundus kuidagi jabur teha kokkuvõtteid enne viimast etendust. Võib-olla oleks pidanud seda siiski tegema – ehk oleks see postitus nüüd vähem sentimentaalne, kindlasti oleks siin rohkem rõõmu ja vähem valu. Sest eufooriapohmelus on tõsine tõbi.

Meenutus esikapeost

“Võõrana põhjala kõrbes” pani mind olukorda, kus mu isiksus pidi kuidagi lõhestuma. Ühest küljest olen ma Musta Kasti turundusjuht, seega olen ma küll teatri meeskonna liige, kuid tavaliselt päriselt kunstilise tööga ise kokku ei puutu. Minu ülesandeks on loomulikult olla ka meie teatri esifänn ja terve hooaja jooksul on see olnud mu kõige lemmikum tööülesanne. See tuleb mul lihtsalt nii loomulikult välja. Aga nagu juba oma eelmises postituses ootusärevalt kirjutasin, oli just “Võõrana põhjala kõrbes” minu lavadebüüt teatris Must Kast, lisaks olin just mina see, kes Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori teatrisse vedas. Seega olin ma ühtäkki lisaks turundusjuhile ka koori koordinaator teatris, “Võõrana põhjala kõrbes” projektijuht koori jaoks ja lisaks sellele ka ise (suure rahvakunstnikuna) laval. See tähendab, et ühinesid kaks minu lemmikkollektiivi siin ilmas ja mina sain olla kõige selle keskel. Ja selle eest on mul suur rõõm tänada (lisaks Lennartile) kõiki mustkastlasi, kes suutsid koori kohe vaimustada, meie dirigent Triin Kochi, naiskoori juhatust ja tegelikult iga lauljat, kes võtsid ette vaimustumise. Aga seda rääkisin ma neile kõigile pidulikult ja piinlikult juba eile ka. Mis ei tähenda, et seda ei võiks teha uuesti.

Aga mis siis sai? Tulemuseks on see, et ma panin erinevatel viisidel sellesse lavastusse vist nii palju energiat, et tänaseks olen ma täiesti tühi. Eile öösel pärast pidu koju kõndides olin ma nii kohutavalt kurb, sest näis, et kõik kaunis siin maailmas on jälle otsa saanud. Ja samal ajal olin ma nii kuri iseenda peale, et mul ikka endiselt ei ole olemas mitte mingit emotsionaalset enesealalhoiuinstinkti. Kõiki ülesandeid, mis mul tegelikult selle lavastuse juures oli, oleks võinud teha täiesti rahulikult, ilma suurte läbielamiste ja meeletu enesekurnamiseta, sest need tegelikult ei olnud üldse nii suured. Võimalus end näpistada ja öelda: “Marili, sa oled lihtsalt koorilaulja ja teatri turundusjuht, laula ja turunda ja ära tõmble nii hullult!” oli igal hetkel olemas ja ometi ei kasutanud ma seda kordagi. Ja samas – võib-olla ongi see ainus viis, kuidas üldse oma elus asju teha tasub? See projekt on teinud mind nii kohutavalt õnnelikuks, et hakka nutma või sure maha, ja seda tunnet saab vist kogeda ainult selle hinna eest, et lõpuks on kohutavalt valus. Nii et nii vist peabki olema.

Nii pikal lool pole küll mingit eluõigust ilma kokkuvõtva moraalita. Elus tuleb oma ülemeelike mõtete väljaütlemisega olla väga ettevaatlik, varem või hiljem võib mõni su kõrtsilauaidee ootamatult tõeks saada. Ja siis pole muud teha, kui end näpistada, sest tõesti, see kõik ongi päris. Aga midagi tuleb ette võtta selle hetkega, kus kõik saab äkki läbi ja ajab nutma ja selg valutab ja uni ei tule ja kogu maailma raskus vajub äkki minu õlgadele. Kuidas selliseid tundmusi edaspidi vältida, ei oska ma praegu öelda, aga kindlasti sukeldun ma edaspidigi sama hullumeelselt ja hooga. Hetkel olen ma juba peadpidi sees nii teatri kui ka koori järgmistes projektides – 27. märtsil tähistab Must Kast oma sünnipäeva ja esietendub Jaanika Tammaru “Müür” ning 31. märtsil on Tartu Ülikooli Akadeemilisel Naiskooril Tartu Maarja kirikus kontsert “Tartu tõuseb”, kus laulame esimest korda selle maailma päikese all Matthew Petersoni teost “Surgit Dorpatum” ja muid kauneid laule. Olen juba vaimustuses ja valmis suureks rõõmuks. Ja ilmselt ka suureks valuks. Kui keegi teab, kuidas saab teisiti, siis ootan kõiki ettepanekuid huviga. Oeh.