Olen viimased viis kuud valmistunud lõpuks. Mitte maailma ega iseenda, vaid minu ja teatri vahelise suhte lõpuks. Õigem muidugi oleks öelda, et minu ja Musta Kasti vahelise suhte. Lihtsalt sain ühel hetkel aru, et nõnda see enam jätkuma ei peaks.
Alguse sai see kõik ühest ootamatust õnnesähvatusest, mille tulemusel võitsin möödunud septembris tasuta lennupileteid. Tol hetkel veel ei osanud ma muidugi aimatagi, et see õnn nõnda saatuslikuks võiks kujuneda.
Pimeduse ja suhtelise külma saabudes jõudsin oma mõtetes ja tunnetes mingisse madalseisu, milles ei osanudki enam muud teha, kui endalt küsida: miks ma peaksin Mustas Kastis tegutsemist jätkama, kui see mulle nõnda palju muret ja ebameeldivust valmistab?
Tõesti – olles osa ühe väiketeatri eestvedavast tuumikust, tegelen ma aasta jooksul nii paljude asjadega, millel pole mingit pistmist minu tegeliku kutsumuse, näitlemisega. Kohati isegi tundub, et keskmises nädalas kulub mul proovide ja etenduste peale neli kuni kuus päeva, aga kõikvõimalike admintööde peale vähemalt kaheksa. Ahjaa! Kaheksat päeva meil nädalas ju pole. Küllap siis sellepärast ongi alatine tunne, et niipea, kui ühe asjaga (üsna vaevaliselt ja kahjuks sageli vastumeelselt) valmis saad, on selle asemele vähemalt kaks uut jaburat kohustust tekkinud. Näib, nagu ei saaks töö kunagi otsa ja eales ei jõua hetkeni, kus kõik oleks tehtud ja seejuures hästi tehtud. Peaaegu kõik asjad on tehtud kuidagi kiirustades ja alati allpool seda pühendumisastet, mida need vääriksid.
Ja siis sellise tunde pealt lähen ma Vanemuisesse mängima Brunot või kaen mõnd teatritükki mõnes teises teatris ja korraga mõtlen, et kas ei ole mitte ka need lavastused toredad? Kas pole ka mitte need teemad ja lood huvitavad, need trupid täis andekaid ja meeldivaid inimesi, need teatrid täis võimalusi? Miks ei peaks ma tahtma mängida kuskil mujal kui Mustas Kastis? Liiati, kui tean, et võimalus mul selleks on olemas.
Kunagine Kalju ütlus, et keegi teid ei oota, pole praeguses hetkes enam kuigi pädev.
Aga miks me selle Musta Kasti siis lõime? Seda on meilt palju küsitud ja mulle tundub, et pooled vastused tüürivad sinna suunda, et vähemalt osaline põhjus oli ka endale teatritöö võimaluse tagamine. Et me saaksime teatrit teha ja just sellist teatrit, mis meile endile kõige rohkem meeldiks. Me oleme eeskujulikud kodanikuühiskonna esindajad, kes on asja enda kätesse haaranud!
Aga kas Must Kast on ikka selline teater, milles ma ise kõikidest Eesti teatritest kõige rohkem mängida tahaks? Kas me oleme suutnud oma unistusi reaalsuseks muuta või oleme üks järjekordne teater, mis ei erine ei eelkäijatest ega järeltulijatest?
Mul on tunne, et ma ei saa nendele küsimustele vastata, olles ise Musta Kasti liige. Veel enam, kui olen Musta Kasti juhatuse liige ja Rahaboss ning muidu aktiivne „õiguse“ nõudja. Minu vaade asjadele on lihtsalt liiga kitsas. On vaja näha laiemat pilti! Tõmbuda eemale ning asetada end kõrvalseisja rolli. Sõita 13 nädalaks Eestist ära, elada hoopis teises rütmis, oma mugavustsoonist väljas, ja tunnetada, mida ma tegelikult elus oluliseks pean. Seejärel loodetavasti targemana tagasi tulla ning värske pilguga oma toimetamistele siin „konnatiigis“ otsa vaadata, et saaksin kõik valikud justkui uuesti teha. Et ma saaksin päriselt endalt küsida, millises teatris (või kas üldse teatris???) ja kuidas tahaksin ma edasi minna.
Korraks tundus see isegi võimalik. Mul oli plaan, et lõpetan kõik oma pooleliolevad tegevused Mustas Kastis ja ühtegi uut kohustust sügisesse ei võta. Teeks kõigile ja ennekõike iseendale selgeks, et ilma minuta ei jää midagi seisma. Ning siis lahkuks rahuliku südamega, et siis võib-olla kunagi tagasi tulla.
Olen viimased viis kuud valmistunud selleks lõpuks. Minu ja Musta Kasti vahelise suhte lõpuks. Aga nädal enne äralendu taipan, et olen end lubanud juba kahte Musta Kasti uuslavastusse järgmisel hooajal. Olen ma tõesti nii selgrootu? Kas ma ei oska „EI!“ öelda?
Mis teha – teisiti ma lihtsalt ei võinud, sest pärast pimedust ja suhtelist külma tulid „Peks mõisatallis“ ja „Jõu“ tuur – kaks minu absoluutset lemmiklavastust, milles mul on kunagi au olnud kaasa teha. Soovunelm millegi säärase või parema loomisest osa saada ületab kõik kardetavad kaasnevad ebameeldivused.
Kuid äralend on reaalsus ja kes teab, mis suvised kogemused minuga teevad. Kalju ütles (lisaks paljudele teistele tarkadele mõtetele) veel: „Mis silmist, see südamest!“ Tol korral oli tal põhimõtteliselt õigus. Näis, mis minu südames saab selle kohaga, mil nimeks Must Kast.
P.S. Soovin jõudu ja rõõmsat pealehakkamist uuele Rahabossile Georgile!
P.P.S. Ärge siis unustage, et maailma esimene Sipelgaefekti päev toimub 15. juulil!