Kui loll. Mulle tegelikult ka ei meeldi blogi kirjutada. Juba lapsepõlves ma vaatasin kadedusega neid, kes oskasid päevikut pidada. Ma ju teadsin, et neil on alati, mille järgi minevikku meenutada. Kes meist seda ei tahaks? Võimalust jätta endast jälg, mis ei katke ka siis, kui mälu on koos loojaga katkenud. Mulle on see alati oluline olnud. Elada nii, et sind mäletatakse, sest siis oled sa tegelikult elanud. Võib-olla on see kurb, et keegi elab tuleviku jaoks, mitte ei naudi hetke – aga äkki hetk ja tulevik võiksid siinkohal kokku saada. Äkki see väärtustab iga mööduvat minutit ja sunnib mind neid rohkem nautima ja täiel rinnal elama, sest ainult siis on ka jälg tuleviku tarbeks suurem. Probleem peitubki selles hetke nautimises. Astuda iseenda kõrvale, et toimuvat vaadelda ja sõnadesse panna, nõuab äärmist tahet ja oskust. Ei, mulle meeldib kirjutada, aga omas ajas, omas tempos. Ehk olete märganud, et Musta Kasti blogi kirjutab igal nädalal uus inimene – sh mina. Oma bloginädalal ma ohkan raskelt ja loodan vargsi, et äkki seekord on mul midagi öelda, mida teiega jagada. Ootan ja ootan, aga seda tungi, midagi kirja panna, jagada ei tule ega tule. Ootan veel veidi, ehk nüüd? Mitte midagi. Mõnikord olen ennast ootama unustanud, tardumusest toibudes olen avastanud, et olen kulutanud nädala ootamisele ja vältimisele. Terve nädala! Nädal sisutuna tunduvat passimist. Ometi ma tean, et tehtud on palju, et päevad on pikad ja ööd lühikesed. Tagasivaatamine muudab perspektiivi, kõik tundub järsku tühine, väike, tähtsusetu. Mida oleks siin teistega jagada? Birgit, võta end kokku! Peamine on raputada endalt hirm kirjutamise ees, mida kauem ma seda hirmutonti seal kapis kinni hoian, seda hullemaks läheb. Tuleb lihtsalt alustada.
Selle nädala põhiline märksõna on Tammaru lavastus „Müür“, mis jõudis esimese pool-piduse läbimänguni esmaspäeval, 14. märtsil. Kuidas proovid lähevad? Hästi vist. Tundub, et jõuame ilusti esikaks valmis. Samas ei ole seal üldse kerge, tegemist on ju ikkagi füüsilise teatri lavastusega, kus lisaks viiplemisele ja kehakeelele tuleb ka lihaseid kasutada. Kuid nädalake veel ja siis kohtume juba esietendusel.
Märts on mulle ka sünnipäevade kuu. Veider, kõikide sünnipäevad on siia koondunud. Märtsis on sündinud mu mõlemad vanaisad, vanaema, õde, isa, tädi, onupoeg ja lisaks mu perele: Kaija, Mihkel, Kristjan, Liina, Silver. Kaija vananemise tähistamiseks tõi Jaanika talle uhke tordi. Kell 15.05 algas pidulik tordisöömine, mis lõppes mõneti ootamatult. Nimelt see tort ei olnud oma tippvormis. Mida ma keerutan, maitses nagu p*** ja üks mustikas hallitas nagu homset ei olekski. Jaanika oli pettunud, mina mitte niiväga, kuid Kaarel oleks tõenäoliselt terve tordi ära söönud, kui me valjuhäälselt poleks teda peatanud: “Kaarel, ära söö seda!” Kaarel: “Mis? Enam-vähem normaalne ju.” Meie: “Ei, Kaarel! Viskame ära!” Kaarel: “Viskame? Noh, viskame siis kõrgele!”
Neljapäeva ja reede veetsin ma Tartust eemal. Käisin Kinoteatri lavastusega „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ väljasõiduetendusel ja reede veetsin Tallinnas. Mustal Kastil valmib sünnipäevaks uus voldik, mille tegemine ja kujundamine sisustas enamuse mu laupäevast. Kuid seks puhuks olin ma sõitnud Pärnu – kui te hoiate me uut sini-oranži voldikut käes, siis teadke, et see on suures osas kujundatud Kaubamajaka Baby Back grillrestoranis. Peamine põhjus, miks ma suvepealinna külastasin, on see, et mu peiksil olid võistlused squashis – see on vägagi meelelahutuslik. Lausa lust on vaadata, kuidas kaks mängijat klaaskuubiku sees palli taga ajavad. Lust seisneb nimelt selles vaatamise osas, squash on uskumatult raske spordiala. Mõned korrad on mindki mängima viidud, häbisse surema ei pea, piinlik ei ole olnud, isegi pallile saan pihta. Keeruliseks läheb sel hetkel, mil ma pean lööma palli kindlasse kohta. Käsi ei mängi kaasa, reket on vale kalde all ning isegi siis, kui suund ja tehnika on õiged, siis pall ei põrka. Kohutav. Ükskord lõi Raho mulle palliga näkku, vastu suud – siis nutsin pikalt, Rahol oli piinlik. Kord olla kellelgi pall silma purustanud. Mida–mida? Mina nutsin niisama, hambad ja huul jäid terveks. Peiks lahkus Pärnust vähemalt ühes tükis ja võitjana, mina olin uhke nii tema kui enda voldiku üle.
Pühapäev on täna. Müür on ees, jälle. Jaanika, Silver ning Silveri sõber Kristo olla terve öö valgust ehitanud. Pausi ajaks olime veerand tükki valguses valmis saanud, palju tööd veel ootamas. Käisime Kaijaga Konsumis, ostsime kirsi-kodujuustu desserti. Ei olnud hea.
Põhiline sünnipäevakuus on see, et Must Kast saab kaks! Ma kutsun kõiki meile külla. Tulge-tulge! Põgus ülevaade pidupäeva kavast.
11:00 SÜNNIMISSA
18:00 MÜÜR esietendus
19:30 SÜNNIPÄEVAPIDU
Esimene esineja on nt Marten Kuningas, kes on meie järgmise lavastuse muusikaline kujundaja. Lisaks temale astuvad lavale ka Müüri Tanel Siimann ja Tõnis Kirsipu, meie oma DJ Valle Sten Maiste, Tartu Levimusika Orkester ja Meie ise. Saab torti ja on tore.
Birgit