Järgnev kirjutis on väike mosaiik, mis ei moodusta tervikut: jagan siinkohal lihtsalt erinevatel teemadel mõtisklusi. Pooled neist pole isegi mõtisklused.
Aga praegusel ülituulisel ajal, kui september on läbi saanud (Kas keegi äratas ikka Billy Joe Armstrongi üles? – Tunnistan, selle nalja tegemiseks pidin guugeldama Green Day laulja nime), soovitan kõigile piimaga musta ja magusat teed ja villaseid sokke nii palju kui kulub!
Mõtisklus teadmistest
Kui Sa sellele vajutad, avaneb aken. Seal on silmailu ja muusikat. Sellel muusikal on kindel süsteem, kuid puudub korrapära tempos ja helistruktuuris. Võimatu on ette ennustada, mis heli Sind järgmisena tabab. Kui Sa veel pole lingile vajutanud, tee seda.
Nimelt iga kord, kui Wikipediasse kirjutatakse uus artikkel, tuleb ühtmoodi heli. Ja iga kord, kui Wikipediaga liitub uus kasutaja, tekib teistsugune. Ja see kokku moodustab muusika. Hirmutav on mõelda, kuivõrd palju on informatsiooni me ümber. Kui palju seda jäädvustatakse. Pole ime, et teadmisi on meil elus niivõrd palju vähem kui oskust neid otsida. Võinoh, guugeldada ja Wikipediast artiklite esimesi ridu lugeda.
Mõtisklus vastanditest
Küll on hea mõelda külmast ilmast ja sügisvihmast, kui oled sooja teki all.
Kuidagi on võimalik aru saada öö olemusest, vaadates pimedas metsas kauguses helkivat tulukest aknal.
Ja kui seista mäe tipus ja vaadata ümbritsevat täiust ja laiust ja silmapiiri tohutust, on võimalik kaduda ka enda sisse ja tunda end korraga väikselt siin maailmas ja samas tunda seda suurt maailma, mis on sinu enese sees…
Mõtisklus tähtaegadest
A: Ettevaatust! Siin on auk. Ära sisse kuku.
B: Ega ma loll pole. Ma tean, et siin on auk.
…
B: Kuule. Ma ikka kukkusin auku. Aita välja, plz?
Ehk olen ka varem seda jaganud, aga soovitan uurida sellist terminit nagu planning fallacy. Kuid isegi sellest teadlik olemine ei päästa tavaliselt sellest tingitud auku kukkumast.
Kuidas planeerida väsimust ja viitsimatust?
Mõtisklus filmimaailmast
Ole oma elu peategelane! Aga mis žanri film see oleks? (Kui kõrvale jätta dokumentaalžanr)
(Samas stiilis: Elu on seiklus. Sa võta sellest osa!)
Mõtisklus presidentidest
Oleks õige aeg alustada (avaliku?) kampaaniaga, kus väga intelligentne noor inimene, kes pole presidendiameti vastutuskoorma vastu, hakkab ennast ette valmistama selle ameti peale. Minupoolest võib neid ettevalmistujaid ka mitu olla.
Et keegi võtab 15 aastat, et ennast kurssi viia, et kohtuda teadjamate inimestega, et luua endale põhi ja põhimõtted selleks tööks…
Minupoolest võiks Kaija M Kalvet alustada.
Mõtisklus millegi eest võitlemisest
Nagu „Ada ja Evaldi“ vestlusringis Kaarel ütles: alati on parem võidelda millegi eest kui millegi vastu. Antud lavastuse kontekstis ja antud vestlusringi kontekstis tekkis mul ettepanek kampaaniaks: „Mehed nutavad küll!“ Ehk aitab soostereotüpeerimisest juba lapseeas ning õpetame ja julgustame kõiki inimesi (vajadusel) oma tundeid väljendama. Et soojad kallistused ja rõõmu- ja kurbusepisarad ei väljenduks vaid alkoholi kaitsva vabanduse all. Et meeste sooritatud suitsiidide arv väheneks… aga näe, juba ma räägin, mille vastu… anti, kontra. Olgu: olen siis ainult millegi poolt: Tunnustame nutvat meest!
Mõtisklused haridusest
Mind kutsuti oma keskkooliaktusele kõnet pidama. Väärikas vilistlane nagu ma olen. Et äkki on mul midagi öelda noortele inimestele, kes hakkavad kooli lõpetama. Äkki on peidus mõni elutarkus iseseisvaks eluks ja valikuteks…
Kuidagi robustne tundub teha üleskutse õppida pesumasinat tundma või uurida, kuidas arvetemaksmine käib või kui palju TEGELIKULT toidu peale kulub!
Vahemõtisklus kannatlikkusest
Küll on tore, kui arvuti ilma mingi sulle teadaoleva põhjuseta ennast välja lülitab ja kolm mõtisklust ära kaotab. Olgu, võib-olla olen mina süüdi, et tõstsin sülearvuti sülest kõrgemale, et vaadata, mida see maniakaalne kass mu jalast hammustab. See oli kannatlikkuse piir minu jaoks. Aeg-ajalt mulle isegi meeldivad loomad, aga kui keegi nelja käpa JA hammastega pahkluust haarab ning järama hakkab, tekib mul tahtmine loom jalaga üle toa lennutada ja siis ma tunnen ennast halva inimesena. Aga ründamisel peavadki olema tagajärjed!
Kõigile lugejatele: rahu! Kass jäi lennutamata.
Taasmõtisklus haridusest
Või siiski.
See kass taris paberkoti põrandale ja pissis uhkelt sinna sisse. Nüüd teeb head nägu ja kraabib kujuteldavat liiva. Seda kõike meetri kaugusel oma liivakastist. Hurraa. Täiesti hämmastav on see, et üritades asitõendeid peita, põrkab temasse sissekodeeritud liikumismuster reaalsusega. Ja põrkab üha uuesti ja uuesti. Sest kaabi, mis sa kaabid… see piss maetud ei saa.
Re-taasmõtisklus haridusest
Ma lihtsalt tahtsin jagada seda nostalgiast pakatavat hetke, kui ma üle kuue ja poole aasta esmakordselt jala üle kodukooli ukse viisin. Iga väike asi on sama ja tuttav, iga pilt seinal, iga potilill, iga aknaruut ja lohk trepimademel. Ka õpetajate näod on samad, kuid pisut vanemad, ning kõik tervitasid mind ja olid kuidagi eriti hästi kursis ja küsiti ka Musta Kasti käekäigu järele.
Ja muidugi on tulemas ülekooliline test, kus tuleb maale tunda. Ja muidugi jooksevad lapsed ja noored, viksilt ja viisakalt, ikkagi üle terve maja ringi. Puhvet oli täiesti ümber tehtud, valik suurem ja tervislikum.
Aga kõik muu oli sama.
Ja kõik laulusõnad aktusel tulid mõtlematagi pähe ning lauldes taasavastasin tähendusi, mis sõnadesse pandud oli. Ja ümberringi nii noored inimesed, ja ma TEAN, olin paar maailma tagasi nendesugune, aga see tundub hoomamatu mõttena.
Kes pole veel taaskülastanud oma kunagist keskkooli… soovitan!
Lõppmõtisklus kassidest
Ma vihkan kasse.
