Lõpuks ometi on õues -25°C kraadi ja lumi maas – nagu jaanuarile kohane. Mina rõõmustan. Kui eile õhtul koju kõndides Konsumi kraadiklaas -18°C näitas, tekkis kohe tunne, et ilm on soojaks läinud. Minu rõõm on muidugi suuresti tingitud sellest, et mul on privileeg elada koos inimestega, kes mõistavad hästi ahju kütta. Ja ka meie mõnusas Musta Kasti kontoris voolavad radiaatoris veed nagu Jägala joal. Niisiis: on pisikesi pelgupaiku, kuhu põgeneda.

Mõned räägivad siin-seal, et on tore küll, et talv lõpuks tuli, aga nüüd aitab ka, võiks läbi saada. Minu meelest alles hakkab põnevaks minema. Ärevus läheb üle, uudsus kaotab võlu, hommikused imekaunid oksad-ja-ripsmed-päiksehärmas igapäevastuvad, puude tassimisest ja teejoomisest soojas tekikuhjas saab romantika asemel karm reaalsus. Nüüd see algab: Muumitrolli talv! Kes läheb köögikapi alla, kes vajub vaikselt talveunne, kes hulgub salapärastel radadel öises metsas ning süütab lõkkeid päikese tagasituleku auks. Kõik kohanevad hoopis uutmoodi elustiili. Asi väljub mugavuse raamidest ning „normaalsus“ omandab täiesti uue tähendusvälja. Miinuskraadide piirsituatsioonis saad juba lähedaste inimeste seni varjatud tahke uurida. Üldiselt on rahvas mattunud kasukatesse ja vudib mööda tänavaid nagu tillukeste siilide parv. Mütsikuhilate all on avanenud anonüümsuse maailm, kedagi ei tunne ära. Alles hiljuti jooksin poes ühele vanainimesele otsa. Ta silmis peegeldus hirm – ilmselt ootas rünnakut. Kõik on metsistunud, miks mitte ka mina. Kuigi ma lihtsalt ei näinud teda, sest vill varjas vaatevälja. Talv. Enesesse sulgumise aeg.

Ahah!

Ja sellest hoolimata, pange tähele, et ma kõnelen pakase kaitseks, ei õigusta ma kuidagi külmunud koerte ja kodutute surma!

Muide, miks oli üldse nii oluline, et talv tuleks siis „kui talv olema peab“? Ikka selleks, eksole, et meil oleks meie korduvused, mis aitavad pidevalt muutuvas maailmas mingit järjepidevust hoida. Ei ole vist inimese jaoks hullemat asja kui see, et ta ei suuda luua süsteemi (see, kas süsteem on väljaspoolt vaatajale loogiline, ei omagi nagu tähtsust). Kasvatusteaduslikes raamatutes põrkun ikka ja jälle selle otsa, et rõhutatakse: pisikesele inimesele tuleb tema „jonn“ üsna tihti andeks anda sel lihtsal põhjusel, et see on seotud oma maailma loomise ja hoidmise süsteemiga. Sinu jaoks on see lusikas teisel pool taldrikut, tema jaoks oli see Atlase väikest varvast toetav kilpkonn.

Et oleks kord, ühesõnaga. Täiskasvanud inimesena on vast igaüks jõudnud arusaamisele, et sellist korda, mis oleks kõigi jaoks sama arusaadavalt korras, ei ole üldse olemas. Isikuvabaduse saavutamisega kaasneb lõputu kompromisside väli. Ühine vaenlane võib tekitada hetkelise illusiooni, et sul on kaasamõtlejaid. Aga varem või hiljem selguvad selleski harmoonias ebakõlad.

Mis see siis on? Olen fatalist? Kraaksun häda? Ütlen, et maailm ei saagi paremaks muutuda? Vale puha!

Ma püüdsin tükk aega kujundada seisukohta selle suhtes, mis aastavahetusel Kölnis toimus. Ja üleüldse, eks, mis meil siin lähiümbruses viimasel ajal need kõige kuumemad teemad on. Ei tahaks minnalaskja muljet jätta, aga kirjuta või pooleks, sellist sõnavõttu, mis kogu sellele arvamuste-pajale midagi sisukat juurde võiks pakkuda, tundub mõnes mõttes võimatu luua.

Ma ei saa õiglaselt avaldada arvamust mitte millegi kohta, mille juures ma ise ei viibi. Abstraheerimisvõime tegi inimesest inimese? Äkki tegigi ja seljuhul on minu eelmine lause kuidagi sisutühi; aga igatahes tundub, et kui me räägime tundlikel teemadel, on esmaoluline kõnelda just nimelt sellest asjast ja mitte millestki muust. Tundub lihtne? Mitte nii väga, kui vaadata, kui kergesti on võimalik segi ajada, kas inimene pooldab Euroopa üldist pagulaspoliitikat või kõneleb inimõiguste eest. Võiksin ju mõelda igasuguseid vahvaid võrdlusi ja üldistada kuskile suunda, aga mulle tundub, et ma lõpetan niimoodi lihtsalt sama targalt kui keegi, kes toob feministlikus arutelus „hea võti vs halb lukk“ metafoorikaardi lauale.

Huvitav iseenesest, et kunstis töötab ainult üldistus (minu jaoks). Aga elus töötab ainult üksikjuhtum (ka minu jaoks)… (Mina kirjutan.)

Ahsoo – kunst. Meil tuleb uus lavastus – teeme proove. Marite kirjutab ja Lennart lavastab ja Birgit teeb kunsti ja Jaanika liigutab ja Gabriela valgustab ja Margit paneb grimmi näkku ja Reeli, Marili ja Keirin korraldavad ja Sten kuulab helisid ja TÜ Naiskoor Triin Kochi dirigeerimisel laulab ning mina, Laura, Silver, Kaarel ja Märt mängime. Mängime lugu, kuidas üks võõramaa neiu satub Eestimaale ja mis temaga siis edasi saab. Aga kõik inimesed, kes sellest meie loost poliitikat otsivad, seda ikkagi ei leia. Vastutusvõimetu? Apoliitiline? Teatri võimu alahindav? Pigem mitte, ütlen ma. Mõnedes küsimustes on seisukohti juba nii palju, et juurde tundub neid destruktiivne toota. Et oleks vaja seisukohta, millega kõik võiks nõustuda? Ma ei usu eriti. Veelkord: isikuvabaduse saavutamisega kaasneb lõputu kompromisside väli. Ei saa kõike, mis ei meeldi, ära keelata.

Me käisime Tähtvere Avatud Naistekeskusel külas. Seal töötavad imeilusad inimesed. Muide, selle keskuse kunagine kõige esimene klient oli üks isa, kes põgenes oma vihase naise eest, kes hammustas nende pojal kõrva otsast ära. Nüüd on see poeg suur ja piltlikult öeldes hammustab oma erinevatel naistel kõrvu otsast ära. Ahhaa, mida me siit õpime? Et vägivald toodab vägivalda. Mida me veel õpime? Mida imet: on olemas inimesi, kes selle asemel, et jõurata teemal, kes neid solvab või mis üldiselt ON, teevad reaalselt midagi nende heaks, kes ise enam ei jaksa.

Šantideva „Õpetuste kokkuvõte“, bodhisattva tõotus: „Ma võtan enda kanda kõikide kannatuste koorma. Ma olen kindlalt otsustanud seda teha ja ma kannatan selle välja. Ma ei page ega põgene, ma ei tunne hirmu ega värise, ma ei kohku ära. Ma ei pane seda maha ega pöördu ümber. Miks? Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui võtan enda kanda kõikide olendite kannatuste koorma. Ma ei tee seda oma lõbuks. Ma olen andnud tõotuse päästa kõik olendid.“

Ära külmeta, maailm, sul on südametuld!

Järg läheb aina rohkem käest ära ja olgu siis pealegi seekord nii. Võin sind, hea lugeja, lohutada sellega, et alguses oli jutt veel poole pikem ja segasem, enamuse kustutasin ära. Ma tahtsin tegelikult hoopis sellest rääkida, et mis siis teeb inimesest inimese. Ootamatu, ah? Noh, see on seotud küll. Ma kõnelesin siin enne abstraheerimisvõimest; ja nii mõnigi vabandab oma ignorantsust, mugavust või vägivalda teise suhtes ellujäämisinstinktiga, mis pidi ka midagi või kedagi defineerima. Mul tuli lihtsalt selline mõte, kui ma seda artiklit lugesin: LAVist leiti 15 ürginimese jäänused, teadlased vaidlevad, et kas tegu oli ikkagi ahvide või inimestega… Ja siis: „Tänapäeva inimestega ühendas neid aga hoopis matmiskombestik: säilmete asetuse ja kambri asukoha põhjal võib oletada, et surnud liigikaaslased olid teadlikult maetud.“ Mida põnevat mõtet! Inimeseks teeb sind selles kontekstis see, et sa oled võimeline liigikaaslase säilmetesse austusega suhtuma, seega ilmselt ka temasse endasse. Et sa tahad pühitseda elu (ja surma) millekski pidulikuks. Et sa austad seda. Meelevaldne järeldus? Vabalt võib olla! Mul suva! Mind inspireerib!

Samas artiklis räägitakse ka sellest, et Marsilt leiti hõljuv lusikas, mis lähemal vaatlusel osutus siiski illusiooniks: „Tegu on aga pareidooliaga ehk nähtusega, kus inimese aju püüab väheste mustrikomponentide abil anda tundmatule objektile tähenduse või samastada sellele mõne tuttava objekti kuju.“ Pareidoolia: minu uus lemmikrelv võitluses demagoogiaga. Kas ma võin seda kasutada, märkimaks olukorda, kui inimene annab (ekslikke?) hinnanguid inimestele ja situatsioonidele, millega ta pole kokku puutunud? Ilmselt mitte! Üldse ei koti! Hakkan kasutama!

See selleks.

Siis on lahendamata veel see igikestev küsimus. Milleks üldse kunst, eriti sellises maailmas? Milleks minu Must Kast?

Jaanuari alguses andis mulle hea vastuse kallis Kurt Vonnegut teoses „Hookuspookus“: „Tal polnud aega, et ära oodata selle koha leidmine, kuhu riputada tema lühikese eksistentsi kõige imelisem tagajärg, milleks olid kõik need kellad, kellad, kellad. Nende kõrge kvaliteet polnud üllatus. Nende valmistamine võttis aega 18kuud. Valajad, kelle ülevaatajaks ta oli, jagasid tema unistust surematusest, valmistades midagi niivõrd ebapraktilist ja kaunist nagu need kellad, kellad, kellad.“

Ja siis veel filmisoovitus: Jafar Panahi „Taksojuht“
Aga sellepärast, et vahel on elu ise suurema üldistusvõimega kui mistahes kunstiteos.

Headaega.
Kaija