Kuuldavasti on teatrisiseselt kõige enam puudu kolmest fraasist: aitäh!, palun! ja vabandust/ma eksisin! Olgu see siin minu kaugsuhteline panus nendest esimese puudujäägi likvideerimiseks!
Ma istun voodil, arvuti süles. Minu ümber tiirutab kass (kes on täna suht normaalne). Mul on õhtusöögiks sees lõhevõileivad (mu õde on sushikokk, tänks, Anneli!) ja mantlitaskus kaks kohukest (sest anti külaskäigult kaasa, kui tore!). On pühapäevaõhtu. Mu telefonist mängib vaimustav lugu (Westworld – Paint It Black). Mul on selja taga pool koolipäeva ja üks produktiivne proov (esikas on juba üsna varsti!) Ma olen eluga rahul.
Ma olen õiges kohas.
Ma olen selle eest tänulik.
Aitäh Mustale Kastile ja kõigile seal Tartus, kes te mind ära ei unusta, kui ma kaon päälinna rüppe või kes te hoiate mu tegemistel silma peal või arvestate prooviperioodide ja etenduste puhul minu haridusega. Aitäh koolikaaslastele Tallinnas, kes te teete koos pingutamise mõnusaks. Ja aitäh pereliikmetele, kes mind erineval moel toidavad-katavad. Aitäh. Aitäh. Aitäh.
Väga palju minatamist. Aga väikesed asjad teevad tõesti õnnelikuks. Umbes nädal tagasi oli mul võimalus kaasa teha suure ettevalmistusega aktsioonis ja NO99 laval kaks korda sugu vahetada (Lavakunstikooli aktsioon: Drag Show). Enne lavaleastumisi oli kõvasti proove, nii avanumbri, enda etteaste kui ümberkehastumisega. Siinkohal tänan tiimi ja kursakaaslasi ja õppejõude ja teatrimeeskonda ja eelkõige oma stilisti Silviat ja grimeerijat Triinu, kelleta… nojah, poleks seda tegelast sündinud.
Seik, mida jagada tahan, on aga küllaltki argine: kui hommikul kell kümme, enne suurepärast pildistamisseeriat, liimida endale külge mitmesentimeetrised kunstküüned, esimest korda elus… siis avastad, et oled invaliid. Järsku tekkis mul mõistmine igasuguste riiakate beibede stereotüüpidega, sest tõepoolest on keeruline positiivset meelestatust hoida, kui sul pole võimalik ise isegi saapaid jalga tõmmata. Haaramisvõime on harukordselt hindamatu…. Võimalus endal kasvõi rinnahoidjapaela sättida või juuksekarva suust ära tõmmata on ikka väga väärtuslik. Pole ime, et selle võime kadumisel võtab maad frustratsioon. Päeva lõpuks olin täitsa kurb, kuniks need küüned said sõrmedelt lahti leotatud ja ära murtud. See tänutunne omaenda sõrmedest ja oma suutlikkusest iseendaga hakkama saada… no kurat, ka praegu läheb seest soojaks, mõeldes, et ma saan arvutil seda teksti kirjutada ja nina sügada.
Aitäh, sõrmed, et olete olemas!
Selle dräägiaktsiooniga, kust kõndisin täiesti uue ja ainulaadse kogemusega edasi veebruarisse, sain ma oma esimesele semestrile lavakunstikooli magistriõppes joone alla tõmmatud (ja kohe algas ka uus semester, aga mõtteline käiguvahetus siiski toimus). On ainepunktid ja taotlused ja tagasisidemed. Täitsa kool. Ja see on üllatavalt tore, kui see sõna üldse midagi kokku võtta suudab.
Ma olen olnud varem hea õppija, aga sedasi, nagu praegu, pole ma kunagi õppimist nautinud.
Mõtisklesin ka täna sellel teemal, et kui vajalik oleks õppida õppimist ja õpetamist näiteks üheksandas klassis. Õpimeetodid, nende erinevus, iseendast arusaamine õppijana ja õppimise mõtestamine tunduvad iseenesestmõistetavad oskused, aga tegelikkuses tunnen, et seitsmes ülikooliaasta on tõesti ehk viimane aeg sellest kõigest aru saamiseks.
Ma õpin tõepoolest teistmoodi. See tunne on suurepärane. Mul jääb sõnu väheks, et oma valgustatustunnet jagada. Ma naudin pisikeste infokildude pusletükkidena võrdlemist ja seoste uuesti loomist, uue pildi kokkupanemist. Täna alustasin näiteks tutvumist Lecoqi õpetustega Amy Russelli juhendamisel. Lihtsus ja geniaalsus käivad käsikäes ja mul on järjekordne väga inspireeriv sõnavaraalge, millesse selle nädala jooksul sukelduda.
Me kõik oleme pidevas liikumises. Elu on protsess, tasakaal on protsess, hingamine on protsess. Inimhinge harimine iseendas peaks samuti olema protsess. Me manduksime omas mahlas, kui ainult taaslooksime juba teadaolevat, uuriksime juba tuttavat ja räägiksime ainult nendel teemadel, milles oleme eksperdid. Eksimise ja avastamise rõõm, õppimise rõõm, muutumisetundmise rõõm. Kõiki neid tundeid ja teadmisi ja tundmusi ei saagi sõnade vormi valada, aga kujundlikult teen seda siiski, sest tahan rõhutada, kuidas me loome pidevalt endale sõnavara. Kui mõnus on kasutada mahlakaid kujundeid või katsetada stiilidega, selle asemel, et lihtsalt informatsiooni edastada.
Kui meeliülendav on tunda oma metafoorsete sõrmede all (ka teile aitäh, et olemas olete!) oma sõnavara muundumas SÕNAVARANDUSEKS!
Ma näen enda ees rikkusi ja selle eest:
AITÄH!
Jaanika