Tere, hea lugeja! Mina siin – Kaarel. Nagu minu blogipostitustes juba tavaks saanud, alustan Musta Kasti möödundnädalaste tegemiste kokkuvõttega: teisipäeval kell kolm oli meil koosolek.
Pildil vasakult paremale: peaingel Reeli, kirjatuvi Marili, manastaja Kaija, väepealik Silver, varalaekur Kaarel, meedium Laura. Seljaga meie poole istub Tanknaine – tema säästab jõudu etenduseks.
Ja nüüd muudel teemadel…
„Oot-oot-oot, mis see peaks tähendama? Terve nädala jooksul pidasite ainult ühe (küll väga huvitava, aga siiski – ainult ühe) koosoleku?! See pole sugugi Musta Kasti moodi!“ imestab lugeja.
Ja lugejal, nagu alati, on õigus. Must Kast ja tema usin kollektiiv ei piirdu nii vähesega, sest käimas on „Persona“ proovid, Jaanika mängib usinalt oma monokaid ning Silveri esikani on ainult nädal! Aga ma pean tunnistama, et minu panus jäi sel nädalal seoses oma teiste tegemistega täpselt nii pisukeseks, kui oli see üks koosolek. Nimelt olen ma endale selleks detsembriks seadnud väikestviisi eesmärgi omandada tiitel „Kõige rohkem muusikalisi lastelavastusi etendanud näitleja maailmas 2015. aasta detsembris“. Selle aunimetuse saavutamiseks pole mul tarvis midagi muud teha, kui anda 12 päeva jooksul kokku 24 etendust kolme erineva lavastusega. See omakorda eeldab teatavat aega proovisaalis ja nõnda ma olengi mõned nädalad Tallinnas Rahvusooperis Estonia, kus teen Väikevenna rolli Karlssoni loos ning teised nädalad Tartus Vanemuise teatris, kus elan sisse kassipoeg Bruno tegelasse Lotte uutes seiklustes. Musta Kasti jõuan praegu aga haruharva.
Minule on see kahes uues teatris töötamine palju mõtteainet pakkunud. On huvitav võrrelda omavahel kaht suurt teatrikombinaati ning neid mõlemit omakorda meie väikse Musta Kastiga. Näen nii kadestamis- kui põlastamisväärset. Üks ootamatu tähelepanek puudutab hoopiski ooperisoliste, kes mõlemas tükis kaasa teevad ja kelle töömentaliteedis oleks nagu midagi teisiti, kui enamike draamanäitlejate omas, keda olen kohanud. Ei oskagi ütelda, kas erinevus lähtub meie igapäeva tööst või juba varasemast – koolituse erinevusest. Igatahes tajun nende suhtumises mingit nakatavat kergust. Raskemeelne ja sügav tekstianalüüs ei kuulu ilmselt nende argipäeva hulka. Ka rolli ülesehitus näib suhteliselt lihtsakoeline ja eelistatakse kontrastseid värve jätmata ruumi varjunditele (ma arvan, et see pole oluline, et tegeleme lastele suunatud teatriga – vähemalt ei tohiks olla). Ära saa nüüd minust valesti aru, hea lugeja! Ma ei anna hinnanguid! Tegelen lihtsa võrdlusega, mis seejuures pole sugugi originaalne, vaid isegi üsna loogiline, kui arvestada kahe žanri – ooperi ja sõnalavastuse lõpptulemust, mille nimel artistid tavaliselt töötavad. Tahan lihtsalt seda ütelda, et olen väga õnnelik, et saan sellist teistmoodi hingamist ka omal nahal tunnetada ja usun, et ükski kogemus pole liiast.
Eks alguses, töid vastu võttes, oli väike hirm küll, et kuidas ma jõuan kõigega toime tulla, aga minu ennustused on senini paika pidanud ja ülejõukäiva koormuse asemel saan nautida vaheldust pakkuvat ning uusi kohtumisi tulvil perioodi. Eks teatritöös tekibki momente, kus pidevalt ühe materjali kallal tegusemine viib teatava paigalseisu ja loomingulise „seinani“. Nüüd aga saan veel enne selle tunde tekkimist minna ajutiselt teise projekti kallale ning selline perioodiline ümberlülitumine hoiab mind kõikide materjalide suhtes värskena. Loomulikult on siin oluline leida tasakaal liiga tihedate ja liiga harvade põigete vahel, kuid tänu mõlema teatri trupijuhtidele oleme selle leidnud. Tänud Leale ja Marikale!
Iseasi, mida peavad vaesed lavastajad sellises olukorras tundma või mõtlema, kui neil pool ajast ühte näitlejat lihtsalt pole, aga lohutagu neid ja Sind, hea lugeja, teadmine, et mõlemas tükis on minu tegelaskujul kaks osatäitjat. Tervitan siinkohal Mikku ja Jaanust!
Ja veel üks asi. Praegused tööd annavad mulle võimaluse vaadelda Musta Kasti teatavalt distantsilt. Loomulikult olen ma kõigi oluliste siseasjadega kursis ning ei näe seda päriselt läbi Sinu pilgu, hea lugeja, kuid teistmoodi vaade mulle siiski avaneb. Ja mida ma näen? Näen, et Musta Kasti taga seisavad ühed väga erilised inimesed, kes jõuavad ikka väga palju põnevat teha. Näiteks see uhiuus koduleht, millelt Sa minu kirjutist loed, on paljuski valminud tänu Kaija tohutu suurele tööle. Näiteks kõik meie plakatid ja muud trükised on disainitud väsimatu Birgiti poolt. Näiteks see lakkamatu sotsiaalmeedia infotulv Musta Kasti kohta on koordineeritud ja loodud Laura poolt. Ja nõnda edasi ja edasi. Hunnik asju, mis ei puudutagi otseselt ühtegi konkreetset lavastust, kuid mis vajavad tegijaid, saavad järjest ja järjest tehtud. Kuid ka etenduste osas ei tehta mingeid allahindlusi. Näiteks Jaanika monolavastuse esikal oli ainult viis-kuus „võõrast“ inimest, kuid sisuliselt tühja saali ees andis ta endast kõik ja need vähesed õnnelikud said suure elamus osaliseks. Ja siis on veel näiteks Silver, kes paneb oma lavastuse promoga täiesti HULLU!
Seda kõike nähes saan vaid ütelda, et mul on SUUR AU nimetada end kõikide oma lastemuusikalide tegemiste kõrval Musta Kasti näitlejaks!
p.s. Selle nädala muusikasoovitus live-esituses või ühe tuntud eesti näitlejaga muusikavideo näol 😉