Teatriblogi on raske kirjutada ajal, kui teatris justkui suurt midagi ei toimu. Oleme nüüd olnud alates 22. detsembri “Padjatäis päikest” viimasest etendusest talvepuhkusel ja kohtume kõik jälle 4. jaanuaril, kui algavad “Võõrana põhjala kõrbes” proovid. Mis muidugi ei tähenda, et keegi tööd ei teeks – eks igaüks omaette kuskil nokitseb, aga ühist hoogtööd pole ammu olnud. Mina olen teinud pisitöid, aga suurem osa turundusjuhi tegevusest on toimunud unes. Nägin näiteks jõululaupäeva öösel unenägu, et korraldasime “Padjatäis päikest” etenduse Dorpati konverentsikeskuses. Ja ma muidugi olin unustanud turundada ja etendus oli juba algamas ja publikut ei olnud ja keegi oli vaiba täis oksendanud.

Loomulikult ootan ma erilise kannatamatusega “Võõrana põhjala kõrbes” proove ja etendusi, sest lõpuks ometi lastakse ka turundusjuht lavale! Aga ootus ei ole siiski ainult egoistlik – mulle tundub, et sellest tuleb tõeliselt suur ja vägev ja kummaline ja omamoodi napakas asi. Ja tegu on toreda näitega sellest, kuidas ideed tekivad. Pakkusin lavastaja Lennart Peebule ühes üsna piduses vestluses ükskord suurustavalt välja, et “Sa koori ei taha kuskil kasutada, mul on üks…” ja nüüd on käes. Ühtlasi on tegemist meie teatri rekordlavastusega trupi suuruse osas, mis on paras organisatoorne väljakutse.

Enne seda kõike on meil aga võimalus talve pidada ning analüüsida olnut ja planeerida tulevat. Ja tegelikult peaks ennekõike puhkama. Rahulik enesesse vaatamine aga ongi minu meelest üks talveperioodil puhkamise kohustuslikke tegevusi. Ka see talv on mulle järjekordselt tõestanud, et see maailm on täiesti valetpidi korraldatud – inimeseloom peaks talvel palju rohkem puhkama ja suvel palju rohkem tööd tegema, sest talvel on lihtsalt energiat palju vähem. Selle tagurpidisuse tõttu on paljud talvel pidevalt haiged ja kurnatud ning suvel ei oska oma energiaga midagi peale hakata, joovad end täis ja hüppavad lõkkesse. Isegi kui töö ei luba võtta puhkust nt jaanuaris, siis võib talveperioodil siiski oma elu selliselt seada, et ei kulutaks asjatult energiat. Ja mõtiskleda selle üle, kas kõik, millega me oma päevi sisustame, on ikka funktsionaalne ja mõistlik.

Lisaks võimaldab uue aasta algus alati vähemalt ette kujutada, et alustad puhtalt lehelt. Mina olen alati igasuguste uue aasta lubaduste ja muutuste poolt, kuigi neid peaaegu kunagi ei täideta. Ka see, kui inimene vähemalt korra aastas tõeliselt tahab olla parem, on ju väärtuslik. Isegi siis, kui see ei õnnestu. Ja siis võin ma üritada vana aasta sees kõigist vanadest võlgadest ja hädadest lahti saada. Võin maha lõigata kõik oma juuksed. Võin minema visata kõik asjad, mida ma ei vaja. Võin avaldada armastust inimestele, kellele pole ammu meelde tuletatud, et ma neid armastan. Võin lubada, et järgmisel aastal liigun rohkem, veedan sõpradega kvaliteetsemalt aega, olen oma perekonna vastu kenam ja teen efektiivsemalt tööd.

Ja siis võin kõndida oma maailma parima sõbrannaga ringi ümber Viljandi järve, sest ilm on lihtsalt nii ilus!