Silt: muna

Munapea mõnutunnid, yo

Posted on by Kaija M Külm

3. advent, jõulueelne aeg. See oluline aeg, kus läbime kõik koos detsembrikuu erinevad faasid; näeme õdesid-vendi, peame advendid, sumpame läbi jõulu-šopingu, kingituste, kuusepuu, mandariinide ja piparkookide staadiumi kuni on käes jõululaupäev, kõige tähtsam päev. Kutsun inimesi üles seisatuma, peatuma, hinge (käima) tõmbama ning mõtlema, et jõulud on veel ees, mitte möödas; praegu on ikkagi napilt kaks nädalat aega ja alati läheb see jõulueelne trall nii kähku; ja äkki ongi pühad läbi, ja aastavahetus läbi, ning järgmine asi, mida sa mäletad, on suur šokolaadist lihavõttejänes. Küsid – kuhu jäid kõrvitsad ja verikäkid? Loogem siis ise neid momente ja mälestusi, teadvustagem, et on John McClane’i ja Kevin McCallisteri aeg, antud teleda, aeg antud…
Et jutt juba Kevin McCallisteri peale läks, siis võime ju sama hästi rääkida ka Central Parkist New York’is, kus Kevin teadupärast kohtas tuvitädikest. Laura ja Liina andsid teada, et tuvitädike on terve ja näeb väga hea välja. Jah, Laura ja Liina käisid New York’is.


*
Väljas pole hangesid, on krõbeda koorega maapind; krõbedus aga ronib igale poole. Puukoorde, asfaldiprakku, lukuauku, aknale – aga tundub, et mitte südamesse. Jah, tundub, et inimeste süda ja hingekoda on talve-krõbeda eest siiski teataval määral kaitstud, mis ei tähenda, et ei peaks nende eest ekstra hoolt kandma. Peab ikka. Aga kas see, et hangesid pole, tähendab, et on kasutatud liiga palju fossiilseid kütuseid, kas kasvuhoonegaasid on võtnud talvelt tema kasvu? Minu elukogemuse järgi oli detsember enamasti ikka lumerohke, nüüd juba mitmendat talve kratsin kukalt. Kui nii edasi läheb, ei saa enam teha nalju eesti kliima kohta, et siin ainult 6 kuud jääd, 4 kuud pori ja 2 kuud vihma on… Mis aga puudutab nina ja kurgu piirkondi, jääb kõik endine kehtima. Kandke salli, ärge köhige teistele inimestele näkku, peske käsi, käpikuid, jooge kuumi jooke, sööge rummikooke, ja ärge väljuge kodust ilma kahe paki taskurätikuteta (soovitatavalt Zewa Softis) taskus, või teid ootab piinarikas kannatamine.
Meiegi kogukonnana oleme natuke nagu krõbe külm, mis igale poole ronib, ainult sedapuhku ei tee me külma, pigem ikka sooja, ja seepärast otsime ka teed inimeste südamesse!
Jõuline ja jaatav etendus „Jõud“ sai sellel nädalal Tartu linnalt tunnustuse nimega „Aasta laste- ja noortesõbralik tegu 2016“ (Tartu Forseliuse Kooliga kahasse). See on muidugi rõõmustav, aga silmas pidades meie perspektiivi küündida laste ja noorteni, samuti eesmärki rikastada sirguvate põlvkondade elukogemust mitmekülgse ja ergutava teatrielamusega, innustades neid teadmise ja tunnetusega, tuletan meelde, et meie loominguline tegutsemine ei ole selles mõttes valiv ja välistav, et me ainult noori painduvaid pajusid kastame. Armastame ühtviisi kõiki generatsioone, kellega meil on au koos-eksisteerida.
*
Aga Atlandi-tagusel maal, mille trumpkaardiks on osutunud Trump, tehakse Shakespeare’i remixe teatrilaval (mitte raadios). Shakespeare, kes juba oma nime poolest segab kokku igasuguseid odasid (otsetõlge: Segaoda), saab seega läbi remixi topeltsegatud.

See kõik seab üles küsimused nagu: „Miks on vaja miksida?“ Ja „Kas see segamis-protsess mitte asja liiga segaseks ei tee?“ Küll Shakespeare teaks… Oo William, mida teeks sa?
Millisena situatsioonist su leiaks,
Kus pinge on tappev ja teater on hapnev
Kus publikum ootab ja kannatus katkeb?
Millega laadida aju see ajuke
Millest lüüa küll üles see majuke?
Kust hing saaks sooja 
Kuidas mitte minna looja
Vaid paista publikule silma
Ja südamesse ja pista rinda
Selle pingega, saada valmis
Püsida tempos ja salmis
Rütmis ja rollis ja mängu süles
Kuidas olla endast üle?
Jumalikkust 
Ülevust
Imet, mida tabaks ka pime
Mis pimestaks teda kes näeb
Saata nool! Mis mäest läbi läeb,
rongist, hong-kongist, tunnelist.
Tunnetena, teadmistena, geniaalselt,
võrreldamatult nagu kasemahl
kirjeldatult kui uni,

Millise massi all meelitatult võbeleb iga intellektuaal, maaler kui ka naiselik tarkuse kehastus?
Jah on inimvõimete kontsentraat see. On teater see. Teatrum see!

*
Vanusest olenemata võib panna väetist nii noorele puule kui ka vanale, viska aga sõnnikut ja komposti ja küll on taimekestel hea, 2-3 aastat lisaväetist vaja ei ole! Oleks teatrilavastustega ka nii… kuid ei ole. Ja teatrinäitlejana pean ütlema, et hea on, et ei ole. Aga oleks see vast romantiline… ainult kord paari aasta tagant üks metsikult rikastav teatrielamus, mis jääb inimese hinge teda saatma… tjah – pigem ikka kord kuus. Vähemalt. „Jõudu“ mängime sellel hooajal veel kaks korda ja tuleval aastalgi ei kao see mängukavast.
Ka pilt lõuendil ei kao, kui vaid tuhmub tibake. Mona Lisa naeratus on pärast aastasadu endine. Aga teater on surev kunst, ja etenduse atmosfääri ning vahetust ei saa veel otseselt salvestada. Stseenid, mis lavale seatakse, viis, kuidas näitlejad mängivad ja reaktsioon, mis tekib publikus… alati erinev, varieeruv, ja ideaalis – surev kunst.

Aga kas elavdada surevat kunsti? Kas filmida üles etendus ja arhiveerida seda… või lasta tal segamatult ja sõltumatult kustuda, et ta võiks saada tundetäheks meie hinge-kosmoses, mida vaid mälestusega mõõta, nii elamus igatsusena ilmuda võiks me (hinge)tervituste saatel.
On ju kena Vabadussammas. Võib-olla peaks selle Kalevipoja kuju ka ikkagi lahte laskma.

K. E. Tammi

Juba kolmas blogipostitus Birgitilt,…

Posted on by Kaija M Külm

…mis ilmselgelt algab sõnadega: “Ja viis päeva liiga hilja postitan oma blogi!” Ma löön selja sirgu ja katsun sellest “apsust” väärikalt kõrgemale tõusta. Kauatehtud kallike? Pigem mitte, vaid hoopis kauaoodatud puhkus. Eelmise esmaspäev tähendas, päriselt ka, viis kuud oodatud päeva – vabadus, vabadus, vabadus! Maagiline miski, mida ma kõikidele sõpradele ja lähedastele lubanud olen. Vabandus, et mul ei ole üldse aega, töötab ainult mõne kuu, sealt edasi võib igasugune selgitamine juba üleliigseks muutuda. Mulle juba tundus, et kui mind kuskile kutsuti, siis eelteadmisega, et ma nii või naa ei saa tulla. Nõrgemad inimesed oleks igasuguse lootuse kaotanud, aga õnneks on mu pere ja sõbrad väga järjekindlad, sekka veidi oskust oodata ja tulemus saab olla “kauaoodatud kallike” (ma ei pea silmas iseennast, vaid pigem hetke, milles viibida). Ma loodan, et ka teie olete sama vaprad ja andestate mu viivituse.

Puhkuse esimene, teine ja kolmas päev:
Selle aja sees pidi sündima uus kuum paar – töö ja puhkus. Kas nad teineteist leidsid, et käsikäes loojangule vastu kapata? Noh, nagu heal küpsisel kaks külge, siis on ka heal plaanil kaks poolt: see, mis õnnestub, ja see, mis ei lähe nii hästi. Jah, puhkus oli, aga töö jäi üksiküritajaks. Esmaspäeval, Musta Kasti suvelaagri avapauguna toiminud koosolekul, olime sunnitud tõdema, et teemad, mida arutada, said ruttu lahendatud (loe: laagrist naastes naases ka töö, kes tuletas meelde kõik need asjad, mis arutamata jäid). Abielu ei toimunud, aga puhkus meeldiski mulle rohkem. Muidugi, ma juba unustasin! Mis laager, mis töö, mis puhkus? Lubage, täpsustan. Juba meie (10. lennu) esimesel koosveedetud suvel käivitus isetekkeliselt see parim viis, tore kursalaagri traditsioon, mis kätkeb endas suvist laagrit, kus puhates ja tööd tehes saame Musta Kasti ja meid (gruppi tervikuna) arendada ja ühtlasemaks liimida. Seekord suundusime Võrumaale Roosisaarele Laine tallu, kus Kaarel “väike, aga suure südamliku perega” Targo õde Mari, koos Maidu, beebi Hermani ja mitte nii beebi Gustaviga, meid lahkelt vastu võttis. Kummardus ja tänu neile! Kolm päeva ja kaks ööd = 1 koosolek, 1 “pidu” Võrus (parim hetk, kiiged rannas), ~6 tundi võrkpalli, 6 vapustavat toidukorda, 1 lõkkeõhtu, hulk tunde tööd, vähemalt 5 ujumissessiooni, 1 seenelkäik, beebidega mängimist, saunlemist ja rahulikke öid.

Puhkuse neljas, viies ja kuues päev:
Neljapäeva varahommikul, olles eelneval päeval Võru metsadest Tartu jõudnud, põrutasin mina koos Tammaruga Tallinnasse, et seal Disainiöö 2017 e DOM moeetenduse tarbeks disaineritega kohtuda. Kella 10:15st kuni poole neljani seiklesime mööda moodi ja Tallinnat. Samal ajal löödi Tartus käed meie uue turundusjuhi Kadiga ja valguskunstnik Karl Markeniga. Hõissa! Kuid mina, olles eemal tõest, põrutasin Naissaarele. Räägiti, et merel ulus tuul 9m/s, aga ei ole lõbusamat meresõitu enne nähtud, noh, vähemalt kuni tagasisõiduni, mis saabus laupäeval, mil puhus tuul 11 m/s. Saarel muidugi puhkasin ja käisin ka vaatamas Kinoteatri etendust “Aadama õunad” Ps! Kuulukse, et seda mängitakse ka järgmisel suvel, soovitan soojalt, sest tegemist on väga hea materjaliga, mis on väga hästi lavastatud ja mängitud.

Seitsmes päev:
Pühapäeval viibisin suguvõsa kokkutulekul, mis tõi ühe talu õuele 71 inimest, kes kõik saavad alguse samast punktist – inimesest. Suguvõsa? Mis asi see on? Seal olles tundus, et vaatan ajalugu sündimas. Miski, mis viimaseid hingetõmbeid tehes hakkab vaikselt hääbuma. Ma ei mõtle enda suguvõsa, vaid selle tähistamist läbi koos käimise. Aina enam ja enam tundub, et veri ei ole paksem kui vesi. Kas on mõeldav, et ühel hetkel jõuame aega, kus meie suguvõsa ei ole enam juurtes, vaid meie mullas, kus me sünnime, ja puudes, kes “meie metsas” kasvavad. Jah, mul on mu pere, inimesed, kellega ma lähedalt suhtlen: vanemad, õed, vanavanemad, tädid, onud ja nende kõikide lapsed. Kuid sealt algabki piir, kus ma tegelikult ei tunne neid ülejäänud sugulasi, mul ei ole aimu ka, et kes nad tegelikult on. Kas mu juured saavad olla ainult neljas põlves, mu vanavanematest kuni mu õelasteni ja seda kitsas pereringis, sest nemad ongi puud mu metsas, võrdselt kõikide teistega, kes mu metsa on juured kinnitanud. See mets on nagu iga teine, mõnikord teeb loodus oma töö ja puud murduvad, aga kasvavad ka uued. Suguvõsamets on kui elusorganism, mis muutub ajas, sest ka pere esimeseks eelduseks on sõprus tema liikmete vahel. Veri ei muuda kedagi tähtsamaks, vaid ühine “miski”, olgu see jagatud armastus või austus. Sõbrad tulevad ja lähevad, aga metsas leiavad koha ju vähesed, kas nad ei vääri seetõttu nimetust suguvõsa – minu meelest väärivad.

Ma nüüd lõpetan.

Ps! Must Kast on ärkamas kosutavast suveuinakust. Olge valmis ja tulge meiega. Meid on juba palju rohkem!
Ps!Ps! Karl Edgar Tammi aka MUNA on TAGASIIIIII Mustas Kastis!!!!
Ps!Ps!Ps! Ka Sten Arvi on meiega liitunud, vähemalt lubas ta enda pildi meie kodulehele riputada!!

NB! Kuupäev, mida juba kalendrisse märkida: 15. september avame hooaja traditsioonilise avapiknikuga, millele järgneb Märt Koigi monolavastuse “Avameelselt arvamisest” esietendus Genialistide Klubis, millele järgneb suur Genialistide Klubi 10nda sünnipäeva tähistamine, kus astume üles ka meie, Musta Kasti liikmed. Mis kõik täpselt.. me anname jooksvalt teada.