Esmaspäev, 25.01 – tegime VPK ja Kalev Spa proove
Jaanuarikuu on Mustal Kastil olnud väga tegus. Lisaks Silveri monokatele ja VPK proovidele oleme teinud lavastusi/kavasid/sketše erinevatele organisatsioonidele. Näiteks eelmiseks neljapäevaks lavastas Birgit koos Raho Aadlaga Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate jagamise tseremoonia ning selleks neljapäevaks tegi Jaanika Kalev Spa juubeliüritusele humoorika lühilavastuse. Selle proove me hiliste esmaspäeva öötundideni tegimegi. Terviselainelt niipalju, et Birgit oli selles proovis juba pipraplaastritega ning Kristo medikamentidega vaigistatud palavikus.

Teisipäev, 26.01 – tegime kooriga VPK proovi
Nimelt tuli teisipäeva õhtul esimest korda VPK proovi ka Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor. See on VÕIMAS tunne, kui umbes 40 naist lauldes üle lava liigub. Mul tulid pisarad silma enne seda, kui oma tegelasena lavale jõudsin. Terviseosast niipalju, et mu ema helistas ja käskis mitte haigeks jääda ning kindlasti mitte ka jää peal kukkuda. Lubasin, et annan oma parima, aga ürita, kuidas sa üritad, kui see haigus või kukkumine tuleb, siis ta tuleb. Siis veel ei tulnud muidugi. Sain ka sellest aru, et tol hetkel oli esimene kord sel hooajal, kui ma haigeks jäämise peale üldse mõtlesin. Ma usun, et iga haigus tuleb ikka hingepidi ligi. Füüsiliselt muidugi ka, aga kui on piisavalt tugev ja puhanud vaim, siis ei hakka ükski häda ka külge.

Kolmapäev, 27.01 – käisin joogas, tegime VPK ja Kalev Spa proovi
Oli tegus päev. Ainuke pettumus päeva jooksul oli see, et Krempli sügisene õunaomlett polnud isegi mitte veeranditki nii hea kui mõned kuud tagasi. Ehk siis päris hea päev, sest ainult nii tühise pärast sai viriseda. Terviselainetel – Kristo ujus samas rütmis. Mina hakkasin õhus ja erinevatel pindadel nägema kujuteldavaid gripipisikuid. Minus ärkas pedant, kelle hädasignaalid hakkasid möirgama, kui keegi aevastas või minuga samast anumast juua üritas.

Neljapäev, 28.01 – Kalev Spa
Jah, enesetunne oli lõppude lõpuks sant. Külmetus/gripike/misiganes tahtis kallale tulla, mina võitlesin vastu. Kleepisin keha pipraplaastritesse ja jõin ingveriteed ja -vett. Kalev Spa läks kenasti. Saime ohtralt kiidusõnu (isegi Pearu Paulus, kellega jagasime n-ö backstage’i, kiitis). 

Mind jäi kummitama vestlus Kaijaga sel õhtul. Me rääkisime nutitelefonidest. Kaija kardab neid, sest need on nii sõltuvusttekitavad. Mina nõustun. Mul on mobiilis üks mäng, mida ma naudin meeletult: Dots 2. See on selline mõtlemismäng, pead täpikesi ühendama ja erinevaid värve piisavalt palju koguma. Ma ise paneksin ta patta solitaire’i, 2048, SuDokude ja ristsõnadega. Pealtnäha süütu mäng. Justkui arendaksid iseennast ja samal ajal saaksid muudest mõtetest lahti lasta. Iseenesest ei sellel mängul ega ka nutitelefonil endal pole häda midagi. Ma saan nutifoni kõik tähtsad ülesanded ja märkmed kirja panna, kalendrisse üritusi märkida, selle abil ka oma tööd teha (sotsiaalmeedik nagu ma mingil määral olen), ma saan helistada. Dots’iga saab end maha rahustada suurtest mõttevoogudest, kasvõi enne magamaminekut (minu jaoks toimib). AGA kui suure osa töö tegemisest täidab niisama mõttetu internetilehtede lappamine ja kui pikalt ma tegelikult Dots’i järjest mängin (sest tasuta elusid sajab ning leveleid on lõpmatult). Kaija arvates lükkame me nutitelefonis olles eemale endaga olemise. Me lükkame eemale oma probleeme ja lahendamata mõtteid. Kaijale meeldib ka Dots, aga ta tõi umbes sellise näite: ta loeb hetkel tohutult head raamatut (ma kahjuks ei küsinud, mis see on (see on Ljudmilla Ulitskaja – “Imaago” – toim.)). See on selline, kus igal teisel või kolmandal lehel on elutõde, mille ta endale üles tahab kirjutada. Kui palju elutõdesid ja mõtteid ta kaotaks, kui ta näiteks selle raamatu lugemise ajal Dots’i mängiks. Justkui 10 minutit Dots’i= 1 edasiviiv mõte sinu elus. Isegi selle võrdluse peale mõeldes pean tunnistama, et valiksin teatud olukordades siiski Dots’i. Näiteks siis, kui mu pea ei suuda enam tegeleda mingi probleemi või olukorraga ja ma pean sellest kasvõi hetkeks välja saama. Ma ei nimetaks seda olukorra eest põgenemiseks, pigem väike taaskäivitus oma ajule. Muidugi tekib siinkohal küsimus, et kas ma pean ennast justnimelt Dots’i abil taaskäivitama. Ei pea. Ma arvan, et smuutide tegemisele mõtlemine uinutab mind sama hästi. Dots’i on nii paganama lihtne põgeneda.

Reede, 29.01 – puhkus
Puhkasin. Kuulasin seda. Õues oli kevad. Käisin koeraga jalutamas. Tervis oli veidi jõuetu, aga hullu polnud. 
Mõeldes vestlusele Kaijaga, sulgesin mitmel korral arvuti, et raamatut lugeda. Tagasi arvuti rüppe kukkusin igal korral selle pärast, et pidin tegema erinevaid postitusi facebookis (Mustale Kastile siis). Ning mõnel hetkel tegin nimme Dots’i lahti. See vestlus ja need mõtted on mul siiski kuklas olemas. Sellest elust on võimalik palju rohkem võtta, kui ma hetkel võtan.

Õhtul vahetult enne uinumist kuulsin, kuidas köögis koer krabistab. Mõtlesin, et hiilin vaikselt ukseni, teen selle kähku lahti ja võtan koera prügikastis sorimises vahele. Mõeldud, tehtud, ainult et see ei olnud köök ega prügikast, vaid koridor ja kilekott, mis oli koeral veel osaliselt suust väljas. Mina, paanikas, esimest korda elus sellises olukorras, tormasin kilekotti koera suust tagasi välja tõmbama. Sain vaid umbes veerandi sellest kätte. Pooleldi nuttes üritasin koeral lõugu lahti rebida, ei miskit. Väike Dr. Google ja telefonikõne tegid selgeks, et see on koerte puhul täitsa tavaline. Nojah. Järgmine kord pakun talle mullikilet, siis vähemalt tean, kui kaugele see tema kõhus jõudnud on. 

Laupäev, 30.01 – puhkus
Õues tõesti on kevad. Ma jalutan ja mu keha usub, et on märts või aprill. Aga kuna ma tean, et minu kohustused on seotud jaanuari ja veebruariga, siis ei saa ju olla märts-aprill. Lühis. Tervis on parem. 

Kelly Sildaru on kõigest 13 ja juba X-mängude kullaomanik. Archy Marshall kirjutas järgneva loo, kui ta oli 12. Mina olin 12-aastane aastal 2004, mängisin Mängukoopas ja sain Hannaga suurteks sõpradeks.

Pühapäev, 31.01 – VPK proov
Lähen proovi. Ärge unustage fotokonkurssi!

Laura