Nägin uudispealkirja: lapsed vajavad mikroobe, mitte antibiootikume, et neil korralik immuunsüsteem välja areneks. Kõrvale oli pandud pilt mudavanni nautivast plikast, kel nägu naerul, silmad kissis ja kõik kohad poriga kaetud. Artiklit ei lugenud. Aga mõtlesin sellele, kuidas mu ema tegi nalja: kui esimesel lapsel lutt maha kukkus, tuli see läbi keeta; kui neljas laps otsustas mulda süüa, tuli talle lihtsalt õnne soovida. Minagi olen mulda söönud. Oli üks mänguhetk, kui naabritüdruku juures kodu mängides ei tohtinud enne magustoiduks kirsse võtta, kui “vitamiinid” söödud. Ehk esmalt näpuotsatäis mulda ja näpuotsatäis liiva ning siis sai kirsipuud rüüstama minna. Ilusad ajad.
Mõnikord Tallinna vanalinnas kõndides jään pilguga vaateaknaid seirama. Kaunite ja näotute mannekeenide kõrval on mõnikord ka pisikesed mannekeenid. Olen vaadanud neid disainerite pakkumisi lasteriieteks: olge nagu suured, aga väiksemas mõõdus. Mul on tunne, et lastelt võetakse osa lapsepõlvest ära, kui neist lihtsalt täiskasvanute miniversioon tehakse. Mulle tulid kunstiajaloost meelde maalitud jeesuslapsukesed ja inglibeebid, kel esimesest eluaastast hoolimata on kiilanev juuksepiir või kõhulihased kuuekaupa näha.
Ma ei propageeri mullasöömist. Ja tegelikult pole justkui vahet, mis kellelgi seljas on. Aga ma näen seost nende kahe teema vahel ja see seos on kurb: laste võimalus laps olla on kuskile kadumas.
Ohoo, suured ja julged üldistused. Aga tegelikult tahtsin ma lastest kirjutada sellepärast, et olin laupäeval tunnistajaks ühele suurepärasele hetkele. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis toimus perepäev, kus minagi osalesin ning lapsi lõbusasti kaklema õpetasin. Ja seal muuseumi kõrval seistes sattusin nägema, kuidas üks pisike tüdruk, umbes 8-10-aastane, roosa jope ja tutimütsiga, seisis vastakuti Korstnapühkija kujuga. Kõigepealt tüdruk lehvitas. Siis astus ligemale. Ja kaugelt eemalt jälgides ma mõistsin, et see tüdruk vestleb kujuga. Vahepeal katsus nööpi, vahepeal silus ta kuube. Tundus tore vestlus olevat, esines ka natuke ujedat jopeservakeerutamist. Ma ei raatsinud lähemale astuda, et aimdust saada. Tundus pisut püha hetk. Teater selle kõige paremas mõttes. Olin tunnistajaks ühe võlumaailma tekkimisele. Ei mingit valehäbi, kontrollpilku või kahtlust. Täiesti suva autodest ja tuhisevatest turistidest.
Ma jälgisin ja rõõmustasin eemalt. Maailm tundus imeline.
Ma arvan, et lapsed ei peaks olema nagu täiskasvanud, vaid täiskasvanud peaksid olema nagu lapsed.
PS: Siit võid edasi uurida, miks ja kuidas Soome haridussüsteem lastesse suhtub.
PPS: Kui sind jäi närima, miks küll keskaja maalidel on lapsed nagu koledad vanamehed, siis siin on üks ülevaade.