Kui ma olin vististi 16, tundsin esimest korda elus tohutut hirmu vananemise ees. Mäletan, et olin haigeks jäänud ning see frustreeris mind kohutavalt, sest mitte eales varem polnud ma tajunud, kuidas aeg mu eest nii kiiresti põgeneb ja ma teda kätte ei saa. Mul oli tunne, et ma ei saa raisata sekunditki haige olemisele, sest õige pea saan ma 18 ja mul on veel nii paljud asjad tegemata. Mu arusaam vanusest oli selline, et 20-aastased teavad juba täpselt, mida nad elult tahavad ja kuhu liiguvad. Et selleks ajaks on elu avastamine läbi saanud. Peale selle tajusin, et kui mu ema oli mind sünnitades 24, siis eks minagi pean sel hetkel lapse saama. Mäletan, kuidas mu isa istus palavikulise 16-aastase Laura kõrval ja üritas mind maha rahustada, öeldes pool-naerulsui: “20-aastaselt su elu alles algab.” See tekitas minusse muidugi veel rohkem trotsi: “Mida minu isa üldse sellest asjast jagab?!”
Praegu naerab 25-aastane Laura juba päris mitmeid aastaid selle 16-aastase mõttekäikude üle.
Perspektiivid muutuvad ja jäävadki muutuma.
Nüüd, peaaegu 26-aastasena, on hirm vananemise ees mind taaskord tabanud. Seekord on ta aga salakavalam. Ta püüab peita end minu ratsionaalse mõtlemise taha. Ta on urgitsenud end kõigi mõtete sügavikku ja pealtnäha tundub mulle, et hirm puudub. Aga nii see ei ole.
Jah, ma tean, et ma ei ole vana ja elu ei ole kaugeltki mitte läbi ega ka läbi saamas (ma igatahes südamest loodan). Aga ma tajun, et elu ei ole igavene ning olen mõistnud, kui pikalt mõnede tunnete mõistmine mul aega võtab. Samaaegselt keerlevad mu peas mitmed elustsenaariumid, mis kohati siiski üksteist välistavad. Kuidas mitte jääda oma elu ainult oma peas elama? Vana hea: tuleb tegutseda! Aga kuidas mitte lihtsalt n-ö “huupi” (seda sõna võib vast mõista ka kui “suvaliselt”) tegutseda?
1. jaanuaril 2018 istusin õhtu hakul saunas. Ühtäkki kõlas kaasleilitaja suust mõte, et peaks sinna Emajõkke ikka ka minema. See tundus täpselt ühe sellise mõttena, mida on äge mõelda oma elu ühe stsenaariumi katkendina (sest ega see Emajõgi päris ukse taga ka ei asetsenud). Sellel hetkel sain aru, et see idee tuleb teostada – natukene ka hirmust, et äkki muidu kõik mu mõtted jäävadki vaid mulle pähe. Olin valmis juba viimse piirini leili võtma ja seejärel saapaid ning jopet haarama, et need mõnisada meetrit Emajõeni joosta. Õnneks oli see idee ka kaassaunaliste peas korralikult idanema läinud ning jooksu asemel aitas meid soe auto. See mõte sai teoks tehtud ning käesolevale aastale ka korralik häälestus antud.
Edasi olengi vahelduva eduga üritanud seda aastat elada nii, et kui mingi idee, mis põletama hakkab, tekib, siis tuleb tegutseda aktiivselt selle realiseerimise suunas. Tuttavad teed viivad ikka kindlate lõppudeni. Kindlad lõpud tekitavad jällegi turvatunnet, aga tihti ei kosuta need enam piisavalt hinge. Võib-olla tekitab hoopis lõpp ise turvatunnet? Et on olemas lõpp, ükskõik milline. Et on tulemas esietendus, mil lõppeb prooviprotsess, et on olemas viimane päev aastas, mil peab ahju kaks korda päevas kütma, et on viimane päev enne palgapäeva, et on viimane päev, mil ninast veel tatti voolab…
Lõpp tekitab lootust. Ja samas ka lõpetab selle. Ma arvan, et lõpp elab minu peas. Võib-olla sinu omas ka.
***
Oh õpiks ma ometi jäägitut eneseusaldust
ja rahu iseenda valikutes…
Aga äkki just siis see elu elamata jääks?
Äkki just siis “see” elu elamata jääks?
Ja võib-olla juba praegu ongi rahu?
***
Soovitan tulla vaatama meie peatselt esietenduvat lavastust “Prohvet”!
Lisaks ka Teatri Kodusse, kaema sellist vahvat lastekat nagu “Viks ja Koba”, kus me Birgitiga matemaatikast, elevantidest, kaelkirjakutest ja muudest sulelistest ning karvastest täiesti uue maailma loome!
Ja otseloomulikult soovitan minna ka Elektriteatrisse! Neil on võrratu uus saal juba päris mitu kuud ning nende filmivalikus ei ole mina veel kordagi pidanud pettuma.