Tänane postitus on mitte niivõrd informatiivne selles osas, mida head Mustas Kastis teinud oleme, vaid pigem sisekaemus, ehk pakun teile vaadata, mis minu – Etsi – koore all pobisend on ja kuidas see sisemine kört ka mekib, kuna ometigi pole ma oma hinge avanud siinses blogis vähemalt ühe aasta jooksul!

Alati on olulisel kohal muusika, seega palun kõigil, kel just vastu ei hakka, avada link Soundcloudist, kus playlistis on laul “Greeky”, esitajaks Roger Molls. Pärast seda jätkata lugemist.

On sügis, ei esine vatti,
küll aga esineb – batsille.
Kandke salli ja mõnusaid sooje riideid.

Aga nüüd praktilisemate teemade juurde.

Kahtlemata on kunsti eesmärk päästa inimese hing ja inimkonna moraal. See tunne on leidnud tee minu psüüheni ning praegu otsimegi talle minu mõttepüstakutesse püsivamat kohta. Ka immigrantsed mõtted-tunded on minu sees olevas HingedeLiidus teretulnud, vähemalt nii ma tahaks mõelda. Tegelikult sageli me ei märka, kui blokeerime ideid ja mõtteid, olgu need kaugelt või lähedalt pärit. Ometi oleks inetu jätta ilusaid ja võimekaid mõtteid niisamuti vedelema. Seega julgustan kõiki hinge välispoliitikat uuendama ning võimalusel välisest värvist olenemata sisse laskma (sest sisse tohib lasta) väärikaid ja ausaid mõtteid-ideid.

Siin aga on üks luuletus, mis kui kunsti meedium sillutagu teed minu ja sinu vahel.

Prolo-lolo-prollo-lolo-loo-lo-lo-loog:

Ei uneleks vaid unelmaspiraali kütkes ma.

Oma mõttelosse ehitan liival,
kus päike kivirahnul,
arvutan ja uhkelt usun,
usun, et olen rahul.
Vaadates neid torne, tippe,
treppe, müüre ja vorme – ma vaimustun!
Hingest mul nõrgub eritist,
kui vinnastunud vaimu vedru –
tundun tõeline,
erutuse portaalis.

õnnelikult naeratan,
lossi seina paitades.
Usutavasti see ongi,
millest piisab õnneks,
kui äkki…
ajan küüru sirgu,
pommitan ja pahmerdan
pulbriks lossi
pahviks lossi
pulbriks ja pahviks lossi,
ise mille alles lõin.
õnn on alles,
õnn on alles
tulevikus alati.
tulv on igas
puravikusalatis.
õnn on olles,
olles muutustes.
rändab ringi õnn.

Nüüd siit edasi
on minna hea.
Liival lebab loss,
kus teda väetatud,
kust ta ka võetud.
Passaadi puusad kaenla all,
keeris kerkis rannas.
ümberkaudsel noorel näkil
kikkis nahk ehk külmad pulmad.
Siit edasi minna,
on ebamugavalt hea,

Rand muutumatuna ei püsi,
kuid kaootiliselt keerleb ju liiv,
ent muutumatuks inimsilmale ta jääb.

Ma naeran oma illusiooni üle,
millesse uskusin aega mitut.
Arvasin, et ilma silmasin,
kuid tegelt ka, ma uurisin
vaid mõistuse kaleidoskoopi

Lõkerdab tõelisus,
lõõbib lõõts,
panustab ja punsub
transtsendentsi lääts.
Mis…elu?
See oli kokkulepe.
See oli fotoka välk.
See oli valgusfoor.
Tolm.
See oli karussell.
See oli karikakra suvi.
See oli kaheksa,
möbiuse lint ja dopeltheeliks,
komplementaarsuse printsiip ja pööripäev.
Need olid huule kontuurid,
see oli piir,
see oli vorm,
mis mööda vänderdas,
mida vaatama jäid,
mis enda olemasolu tõestas,
mis tõendabki tõelisust,
mis alati mööda kõndima jääb,
mida alati su pilk,
su silm otsima jääb,
millest oma meele fookuse
ja tähelepanu
lahti peab rebima.
Nagu oma elu,
hundi hammaste vahelt,
et ei kitseneks, ei ununeks,
mu elu mul, kui elan.
Peenemaks kui oksatoigas,
kui puu, võiks punduda,
mil oksad, lehed juured tüvi,
viljad, ladvik, täid ja tuvi.

Epicloog:

Näilisusest läbi hammustada näib olevat raske.
Näilisuse tuultel laseme küll end kanda,
kenadel kumadel end meelitada (nagu lühikesed sääsed),
ning vastavalt elu lihtsalt läheb, jätkab
tsükklite ja päevade,
blokkide ja vaevade kaupa,
tunnid ja sekundid,
parsekid ja miljardid.

*

et’siis kõike mõnusat, ja mõelge…

You don’t always have to go with the flu.