Hea lugeja!

Seekordset blogipostitust alustan viimasel ajal liigagi sagedaseks muutunud tõdemusega: “Parem hilja kui mitte kunagi!”
Loodan, et see peab paika ka antud üllitise osas, mis, tõele au andes, esimest korda juba paar nädalat tagasi ilmuma oleks pidanud.
Kui Sa, hea lugeja, nüüd arvad, et küllap neil seal Kastis nii palju tegemisi käsil on, et vaesed teatraalihakatised lihtsalt ei jõua mõnd ridagi Sinu jaoks kirja panna, siis pole see kogu tõde.
Tegemisi on küll palju, aga omamata au ega häbi, võin öelda, et suur osa neist kategoriseeruvad pigemalt lõbu kui töö alla.
Töise poole pealt väärivad kindlasti märkimist arengukava koostamine, “Jõu” esietendus ja äsja alanud “Nornide mängu” prooviperiood.
Eks arengukava koostamine ja selle regulaarne läbitöötamine käib iga efektiivse organisatsiooni igapäevatoimetuste hulka, kuid tuleb tõdeda, et nii põhjalikult nagu sel korral polegi me seda varem isekeskis teinud. Tegemise põhjus peitub loomulikult soovis saada riigi poolt rohkem rahalist toetust oma tegevusele, et saaksime Sulle ka edaspidi pakkuda kvaliteetseid teatrielamusi taskukohase hinnaga. Aga riik ja täpsemalt Kultuuriministeerium eeldavad selle potentsiaalse rahajagamise eel näha ka realistlikku ja asjalikku tegevuskava, mille alusel kallist maksumaksjate raha siis rakendama hakataks. Nii me siis istusime mitmel päeval tundide kaupa koos, et omavahel läbi arutada tähtsad mõisted nagu missioon ja visioon, nimetada oma ühingu suurimaid väärtusi ning proovida ka võõrale pilgule selgelt sõnastada, mis see üleüldse on, mis paneb meid uskuma, et meid kellelegi vaja on. Kooliajast ja õpetaja Komissarovi manitsustest mäletame ju küll, et keegi meid ei oota ja ainus lahendus on ise end vajalikuks muuta.
Nüüd, esimese iseseisva hooaja lõpul, on paslik vaadata tagasi tehtule ning proovida enesele ausaks jäädes nendele küsimusele ka vastata: Mis muutub tänu Musta Kasti tegevusele? Millist muutust me ise taotleme?
On kuidas on, aga ennekõike tahame teha head teatrit. Teatrit, mis kõnetab meid endid ja meie publikut, hoolimata nende vanusest või sotsiaalsest taustast. Küllap on raske ette kujutada lavastust, mis hoobilt kõigile sobib, aga sihtgruppide kaupa üritame seda ülesannet ilusasti täita. Ja julgen ütelda, et eelmisel nädalal esietendunud “Jõud” on suurepärane näide ühest järjekordsest õnnestumisest just noortele pakutava teatri osas. Juba paar nädalat enne esikat käisid teksti kaasautorid, Forseliuse kooli seitsmendikud, meie läbimängu vaatamas ja juba siis saime väga julgustavat ja heakskiitvat tagasisidet. Milline rõõm! Teha teatrit noortele inimestele, kellega tundub olevat vähe kokkupuutepunkte, kuid kelleni suudame tänu teatrikeelele ikkagi mõne (meie arvates) olulise mõtte viia. Ja ka praeguseks toimunud neli etendust on seda usku veelgi süvendanud. Tõesti näib, et publik naudib meie lustlikku mängu, kuid ei jää passiivseks ka mõtlikematel ja rahulikematel kohtadel. Olgugi, et etendusejärgses vestlusringis jäävad nooremad inimesed pigem sõnaahtraks, on tohutult hea meel kuulda nende omavahelisi kommentaare teemadel, et nähtu on nende arvates väga hea või koguni parim teatrielamus, mis nad kunagi kogenud on.
Jah, siinkohal võib norida, et kui noortele suunatud teatrit üldse nõnda vähe tehakse, siis selles parim olla ei maksagi nagu midagi, aga mulle isiklikult ka meeldib see lavastus väga ning võin lubada, et see ei jätaks ühtegi mulle tuttavat inimest külmaks. Kes nüüd seda kiidulaulu lugedes veel kahtlevale seisukohale jäi, see tulgu ja kaegu oma silmaga. Kuna järgmise esmaspäeva etendus on juba välja müüdud, siis ongi ainsaks ja sel hooajal viimaseks võimaluseks näha “Jõudu” pühapäeval kell seitse. Hea lugeja, tule ja avalda arvamust, kas sellise teatri tegemist tasub jätkata või mitte 🙂
Ja kes “Jõudu” vaatama ei jõua, see tulgu suvel “Nornide mängu” vaatama. Praegu on muidugi veel vara ütelda, mis sellest loost täpselt välja tuleb, aga esimene lugemine lavastusmeeskonnaga on tehtud ning külalislavastaja Jaanika Juhanson polnud oma suurejooneliste ideede tutvustamisel tagasihoidlik. Märkimistvääriv on kindlasti ka see, et antud materjali kallal töötamist on lavastaja erinevates vormides juba 2003. aastast saati mõtteis mõlgutanud. Kas “Nornide mängu” puhul tuleb lõpuks nentida, et hea, et vähemalt hinge pealt maha sai ja parem hilja kui mitte kunagi või tuleb sellest suurteos, mida imetledes tõdeda: “Kaua tehtud kaunikene”? Igatahes saab see olema Musta Kasti seni mastaapseim lavastus juba ainuüksi seetõttu, et mängupaigaks on nüüd lõplikult kinnitatud Raadi lennuvälja lennukiangaar, mille täitmine küberpunk-düstoopiaga saab olema nii põnev väljakutse näitlejaile kui loodetavasti ka vaatemänguline elamus jälgijaile.

Nii palju siis tööjuttu.
Aga mis see lõbu seal tööde vahel siis on?
Mis on see põhjus, miks ma viimasel ajal ikka sagedamini ja sagedamini pean tunnistama, et olen nii mõnegi kohustuse viimasele minutile jätnud või hoopistükkis unustanud?
On need unetundide arvelt mängitud arvutimängud? Ehk sõpradega baaris istudes vestetud jutud ja joodud õlled? Vahest ootamatud väljasõidud loodusesse või naaberlinnaosa külastamine kodukohvikupäeva raames? Miks mitte ka need selle suve esimesed kaks tundi, mil saab lihtsalt jõe ääres päikse käes magada ja muusikat kuulata?
Ilmselt on süüdi kõik need asjad ja pole mingi saladus, et mu ema minuga juba algklassidest saati sellise viimasele minutile jätmise tõttu pahandas. Ja üldiselt võiks öelda, et ma pole selle üle uhke, aga täna tahaksin just seda teha – olla uhke! Ära saa minust valesti aru, hea lugeja! Ma ei taha ütelda, et endale võetud kohustuste täitmata jätmine ja sellega oma sõprade või töökaaslaste altvedamine oleks kuidagi okei. Ei ole ja punkt. Aga täiega okei on aegajalt võtta üks hetk ja küsida endalt, mis sa tegelikult praegu teha tahaksid ning seda siis ka teha. Ma ei tea, kas meie ühiskonnas on võimalik ka terve elu säärasel kombel mööda saata, aga vahelduse mõttes on see igatahes värskendav.
Tänases proovis küsis Jaanika Juhanson meilt umbes sellise küsimuse: “Kui te saaksite enda eluiga erinevate proteeside ja tehisorganite abil peaaegu lõpmatult pikendada, kas te siis teeksite seda?” Esimene mõte, mis minule pähe kargab, on loomulikult see, et kui mõni haigus või õnnetus lõpetaks mu elu vastasel juhul ennatlikult, siis tahaksin sääraseid abivahendeid kasutada küll. Aga pikendada oma eluiga lihtsalt seetõttu, et muidu tuleb kõrge vanus ja sured loomulikku surma? Selles ma juba kahtleksin. Ja kahtlen sellepärast, et mõnel hetkel oma elu jooksul olen ma tõesti tundnud, et rahulolu mingist saavutusest või kogemusest või teisest inimesest või lihtsalt olemisest on NII TÄIUSLIK, et seal võikski kõik lõppeda. Jah! Ma usun, et oma elu on võimalik elada nõnda, et kui meie aeg, mis on ühteaegu nii pikk ja nii lühike, siin otsa saab, siis pole selles vähimatki kahetsust, sest ELU ON ELATUD! Sageli on aga tunne, et tegeled päevast päeva mingi jamaga, millega nagu ei tahakski tegeleda. Ja kunagi pole selle jama jaoks piisavalt aega ja niipea kui üks asi valmis, ootab kaks uut ülesannet ees ja nõnda edasi ja edasi. Selliselt elades võib tõesti tunduda, et üle kõige tahaks rohkem aega, et elu nautida, aga kardetavasti kuluks ka see lisaaeg ikka uute ja uute jaburuste tegemiseks. Ja ma tean, et see pole kohe üldse originaalne ja sellist mõtet pasundab iga teine “Aita-end-ise-käsiraamat!”, aga luba mulle see moment, et pidada seda üheks uudseks ja oluliseks ideeks. Seega: minu üleskutse käesoleva kapitaalselt hilinenud blogipostituse lõpuks oleks, et nautige, kuniks elu ja parem hilja kui mitte kunagi!

Kaarel