Sel aastal soovida midagi nagu ei tahakski eriti. Kõik on justkui olemas juba.
Seepärast targu teisiti teen. Ei nõuagi endale midagi. Võtan kätte ja luban.
Eeskätt lubada: ära ei unusta seda, mis olemas on ja milleta oleksin inimene küll,
kuid naamoodi hoopis. Mul on sõbrad ja pere ja armastus. Rohkem kui küll.
Mul on töö, mis on raske, kuid huvitav, mis sunnib mind tundma ennast ja teisi,
vahel, jah, rohkem, kui tervislik. Aga mul on mu puhkus ja reisid.
Mul on kaks silma, mis näevad kotkana pärast kahtkend aastat hägusust.
Mul on viguritega velled ja endalgi südames pakitseb mängulust.
Ja süüa on ja nohu on ka kahtlaselt harva.
Vahel on kurb ja on raske. Normaalne, ma arvan.

Kuid: kesköises tähesajus, mille inimesed üles tulistasid, et vaadata, kuidas ta langeb,
kangastus midagi äkitselt pähe.
Et väiksena naerdud sai selle üle, kui tobedad pühad on lõunas. Meil on ju hanged,
ja lumi, kõik, milleta jõuluaeg tähendab vähe.

Seepärast ma tahan lubada sedagi kõige eelneva juurde, et tõsiselt, aitab,
et mõtleksin endale ainult või sõpradele ja kuidas neid kaitsta,
sest muutus algab endast, selge see,
aga kui ta juba rutem teed endast väljapoole ei tee,
siis äkki ongi talviti suvi,
sureb viimane turteltuvi
või gepard,
ja ausalt öeldes igasugune luulehuvi
kaob,
kui ma mõtlen sõjale või sellele, et nii paljudel on valus
ja et enamasti vangutan ainult pead ja ütlen, et jajah. No palun!
Ega keegi kedagi ju oma kodust minema ei ajaks
kui tal endal ka põllule normaalselt vihma sajaks.
No milleks siis seda palmiõli osta poest
või milleks ükskõik mis uus asi, mis kohe läheb moest.
Vittu! Miks kõik, mis on õige, peab kõlama kuidagi labaselt ja leierkastjalt?
Miks jätavad nii suure jälje minu pisikesed ökoloogilised pastlad?

Saite aru küll. Jää sulab ära ja hüljestel on halb olla.
Ja sinul ja minul ka.

Ja teiste asjadega on ka muide nõnda.
Et tuleb võtta vastutus ja mõnda.

Nonii. Lubadus siis.
Et ei mõtle enam: mis minust siis sõltuda võib.
Sest kõike võib, jah, ja minul on valik.
Olgu siis avalik.
Kõik.

Kaija