Tere, tänane blogi koosneb kahest osast: A ja B. A osa on pigem põnev, sest selles on luuletus näitlejalikkusest. B on karm ja pikk, rääkides prohvetlusest, mis seostub äsja esietendunud lavastusega „Prohvet“.
A
Teater nagu mitmed muudki alad evib justkui rohket potentsiaali kunstniku või artisti enda jaoks saada lähemale eksistentsi süvatõdedele (lisaks, et ta mingi piirini? pakub seda ka vaatajale). Teisalt muidugi, tõesti, kas see ongi elitaarne või rariteetne kvaliteet? Iga tõus viib tippu, aga igast küljest on nõlv erinev, ja tippegi võib olla kes teab kui palju. On igal rännakul siis oma jumal või sama jumal? Või on ikkagi üks tuhandenäoline jumal, mis viitaks universaalsele kõikjaleküündivale moraalile ja tõele etc, mis varieerub ja õitseb vastavalt oma keskkonnale, aga jääb alati ühilduma oma juurtega…
Milline on pikaajaliselt tunnetatav puhas eksistents… millise paratamatuseni viib teadvuse praktiline kogemus ja teadlik lõimitus?
Võtame näitleja…
Kas tee läbi kentsaka teadvuseseisundi-
transformatsiooni ja olemiseteisendi,
ükskõik kelleks kehastudes ümber
ja kohastudes,
kohaks kohtu, kasvõi Nürnberg
peripeetiate kardinaalsete
psühhofüüsiliste marginaalsuste –
kas ei ole mitte piisav see amps,
et teadvustada kogu jamps
valgustamaks inimeseks olemise süvasfääre
vaat’maks üle hinge serva
läinud-näinud vaimu äärde
tema ultrasagedustes kui ka megamastaapides?
Maitselageduses, KGBs, Gestaapodes…
kas ei ole näitlev isend
kes aina minetab ise-end ja imiteerib
ning teadvust treenib,
tribaalne jäädvustaja,
püüdes aastakümnete jooksul
kui ühiskond üha krooksub
kinni vähvaid seisundivorme
kui ka vildäkaid väljenditorme,
ümberkopeerides pildistades
hiidstruktuure hingest ja sildistades
hingeinseneri moel
re ja dekonstrueerides detaile koel
ja suhteid hiidsammaste toel
sünteesides seoseid
hingeteoseid tudeerides
välja juhatades raskeveosed
ja reoseidki ehk koristades.
korreleerides kujundeid kihke lahke
maiseidki mustreid ja labaseid tahke
mimeerides-mimeesis.
meeletu käitumiste galerii – mis see siis?
portreede paviljon,
teadvuse tungide – tüüpide toimetus
müütide tunnetus tõlgendus tootlus
alatise tõe töötlus,
valu väärindus, ilu idandus
keele keermed ja ridandus,
normi narmad, nii varmad
kilkav kombinatsioon,
kaleidoskooplik igavikufoon
mälestuste mägi
olukordade org
vaikiv vägi
naerutav norg
identiteedi viga,
ma olen nõus –
sind virgutagu iga
tundmatu tõus
mida lummavad langused
keskmed lõpud ja algused
B
Teater on nagu ruupor, kõlar, mis saadab integreeritud ja põimitud sõnumi paljudele. Millel on rõhk, sõltub. Milline on kombinatsioon teksti, keha-hääle, heli, kujunduse jms vahel, mõistagi varieerub.
Kaija M-i lavastus „Prohvet“ esietendus äsja (16.03). Uskudes massimeediasse, siis, jah, lavastus jätkusuutmatusest on vajalik ja kasulik. Ühtlasi juurdlesin küsimuse üle: kuidas kujutada ebameeldivaid teemasid ja probleeme kaasajal teatris? Kuidas olla hea prohvet?
Aga lisaks veel teatriüleselt: oluline on olla teadlik, et teada, kuhu poolele jääda, millegi poolt või vastu – jah, aga kuidas empatiseeruda nn vastaspoolega? Kui minu heakskiit vaibub, peaks empaatia üle võtma. Kuidas mitte kägistada ja küünistada vastasleeris viibivat inimest oma arvamusega? Millega täita konflikti-lõhed?
Ahv on hea sõdurpoiss. Ahv on hea sõda pidama. Inimene võib uuesti ja uuesti hakata valmistuma, esimest korda, teist korda, kolmat… Sõda on loomulik. Vabandust, loomalik. Meie ju oleme enamat kui loomad. Miks me siis koos elada ei või? Miks me üksteist mõista ei suuda ja me parema meelega „vastase“ tükkides rebime? Mitte ainult seda, vaid ka meil on raske ette kujutada vaesust ja süngust, milles miljonid miljardid kasvavad; verevalamisi, mis ei tõsta meid teps mitte kõrgemale pimedast keskajast ja me võime unustada end arvama, et kõik on tegelt timm ju…
Üks hea prohvet peab olema avatud, vastuvõtlik, et jumal saaks tema kaudu esitada oma sõna, või et transtsendentaalne tarkus saaks valguda prohvetisse ja maha jahutada selle sooja ahvi aju.
Prohvet peab kandma rasket koormat, ta peab olema opositsioon ja dissident, ta peab sattuma vaikimisi voolava status quo, mida ta kasvõi kallutada üritab, viha alla.
Prohvet on ehk ka teadlane ja statistik, kes analüüsib ja prognoosib, kes jälgib loogilist jada, paratamatuid numbreid, mis kirjeldavad olukorda ning selle tagajärgi.
Maailm vajab prohvetit: spiikrit. Tänagi on meil ju spiiker ehk esimees Riigikogus. Meie oleme väljapaistvalt ateistlik riik, aga näete isegi et see on läbikukkunud enesepettus kui isegi meie seadusandlik süsteem ja võim on seotud – küll sekulaarse – prohveti, spiikriga.
Spiiker viitab muidugi ka kõlarile. Kõlarist aga tuleb hääl. Vanasti polnud jah kõlareid, oli kõla ilma r-ita. Näiteks persoona, mis avab kohe rea uusi seoseid, ju tähendab maski ja häält, mis tuleb läbi selle. Üks huvitav seos on kindlasti paralleel eestkõneleja ja näitleja vahel. Jõuamegi ilusasti teatrini tagasi, mis sündis sellisel kujul mitu tuhat aastat tagasi. Mindi vaatama, kus keegi läbi maski hääle valla päästis. Aga tekib küssa: mis on maski taga? Kust tuleb hääl? Kelle hääl?
Meenuvad ka 20. sajandi alguse punased sotsialistid-revolutsionäärid, kes võitlesid tsaari türannia vastu, sotsiaalse võrdsuse eest ja – kuidas see rahvale alles meeldis! Seisti kusagil keldris kartulikasti peal ja valgustati harimatut (valgustamata) rahvast, tehti „teavitustööd“. Valitsev kord (tsaarivõim) aga kartis. Hiljem, monarh ajaloo lehekülgedele pühitud, ja ühiskond teel võrdsuse-vendluse poole, aga järsku prohveteid polnud enam vaja. Enam prohveteid ei tulnud ja valitsev vool ei tohtinud saada kõrvale kallutatud. Prohvet oli keelatud. Pigem olid endised parimad prohvetid kivistunud ühiskonna või vähemalt valitseva korra ülistusobjektideks ja samal ajal seisid nad tavainimesest ikkagi palju kõrgemal.
Ajastuüleselt ilmneb sama muster, kui vaatame nt Moosese seiklusi Egiptimaal, kus ta ju vaaraod närvi ajas, viies endaga heebrea rahva, oma rahva, kes olid aga orjad ja vaaraode proletariaat. Taas näeme ülal hierarhia tipus valitsevaid ja allpool represseerituid. Kas võib olla, et ka tänase päeva moodsasse kuube, välisesse liberaal-demokraatlikku heaollu on mähitud analoogne (huvide) konflikt, lõhe inimeste ja inimeste vahel?
Võimetus empaatiaks ja põhjus kisklemiseks vs võimetus kisklemiseks ja põhjus empaatiaks.
Lisaks konstantselt väreleva väliskeskkonnaga tegelemisele, peaks meie hinge satelliit ju registreerima ka sisemisi sagedusi-segadusi. Introspektsioon, sisekaemus või lihtsalt enesetundmine? Püüan olla adekvaat, aga mu tajuväli ja mentaalne satelliit ei püüa kinni kõiki põhjus-jadasid ega suuda lõpuni näha (või vaadata?) enda või teise inimese mõtte, tunde ja käitumise vahele jäävat müstilist hall-ala kui ka peenekoeliselt läbilõimunud „teadvuse taristut“. Sageli jääb mu mõisturadar teise inimese hindamisel vaid tema välise käitumise pinnale, mis on kahtlemata tema hinge projektsioon, aga samal ajal ka: tema mask, persoona, kuhu on tikitud ühiskondlik dissonants ja paratamatus, hingemeloodia harjumused ja keskkondlikud koolutused. Teadvuses on muidugi palju toimumas, mis on vähemoluline, a mõni „pärdik“, mis pimedusse jääb, võib seal üsna ebatervislikke manipulatsioone korraldama hakata.
Teadvustamine<_>valgustamine.
Peaksime valgustama seda emotsioonide wärki, et miks me mida teeme ja ütleme, aga sageli see on õkva võimatu. Elu on näidanud, et normaalne inimene pole just oma emotsioonide valitseja ega impulsside kuningas (tüüpiline on kasvõi meedias ja isegi riigiisade vaheline võimetus kõneluseks – kokkulepeteks, samal ajal huvide konflikt, kuritegevuse karmid numbrid, korruptsioon – et tuua vaid mõni näide). Tungid on olnud sadu tuhandeid aastaid ja juhtinud inimest ürgsel väel. Kui hästi läheb, saab sellest hurmav samba. Selleks, et hästi läheks – valgusta tungi. Teadvustamine<_>valgustamine. Ma mäletan veel džungli-savanni, Eedeni aegu Aafrikas, kui polnud tsivilisatsiooni. Jah, teadvus oli hämar, aga nii palju kui teda oli, sellest piisas; jah, oli hierarhia ja alfaisase dominatsioon, oli olelusvõitlus, aga polnud kompleksset õelutsemist ja sitapealist vihkamist. Polnud sellist nahhaalset sitapealisust.
Suurendades teadlikkust, püüdes heita adekvaatset pilku inimkonnale, inimtegevusele ja valgustades inimese hinge, sotsiaalsfääre ja suhteid, võib meelelahutuslik aspekt seada end löögivalmis. Mis kasu on kibedast moraalimarinaadist ja kurgust allatopitud väärtuste vaatemängust? Kahtlane, kas ongi kasu; mõni hakkab hoopis ristivastupidi laduma. Eriti, kui inimene tahab midagi muud. Negatiivseid uudiseid saab niigi hommikusöögiks, see on meedias miskipärast vastupidi – negatiivne on klikimagnet. Aga teatris? Peaks teater intrigeerima inimesi, nagu seda on teinud elu24 ja popkultuur? Mõnes mõttes see toimibki nii: kuulsat inimest tullakse ikka vaatama. Teatris ikka ka. Aga mille peale veel? Klassika? Shakespeare? Klassika peegeldab elu üle aegade ja seda tahetakse näha. Aga tahetakse ka naerda ja innustuda. Ja muidugi samastuda, tahetakse saada kinnitust, et kõik on ok, ma pole üksi siin ilmas, sama mure on ka tema silmas. Aga kuidas sa naerad ja innustud, kui olukord on… kuidas nüüd öelda – sitt – ja tagatipuks sulle veel näidatakse suurendusklaasiga. Kes ikka tahab magamamineku eel näha koledusi… selle eest veel maksta, kui võiks nautida midagi meeldivat ja hingeülendavat? Aeg-ajalt ei pea me seda peeglit enese ees vajalikuks, või keerame pilgu kõrvale, ehk isegi sulgeme silmad, sest et – miks? Lihtsalt mugavus?
Et… asjad on hapud, käest ära. Mitte lihtsalt, et pehmelt öelda nõme ebavõrdsus ja –õiglus, mis taastoodab negatiivseid mustreid, vaid et loetud aastad(kümned) on jäänud neid ja neid liike, (riike?), puhast vett, energiasisendit nimega nafta jne.
Objektiivses mõttes ja igale normaalsele inimesele on selline info ebamugav, ebameeldiv. Võib juhtuda, et ta protesteerib selle vastu.
Aga teisalt… : ) me armastame loodust. Miks me muidu seame impressionistid oma koduseinale? Ma armastan küll tümmi kuulata, aga ma jumaldan linnulaulu. Kujutate ette kevadet ilma linnulauluta… oioioioi. Me armastame hingata (värsket õhku) – aga mida sa siin hingad, kui hapnikku pole, ja liustikud on leiged kah… me ehk jah ihkame mugavat kergliiklusteed ja vihkame sääski; ju siis (?) me peame väärtuslikuks kõrgeid fassaade ja vahvat jämedat klaasi. Ehk me unustamegi, mis tunne on suruda varvas mulda ja nägu samblasse, eriti talvel. Aga mitte ükski normaalne inimene ei kirjuta alla looduse hävitamisele mitte ligilähedaseltki. Aga seda ei palu meilt keegi.
Jätkusuutlikkust mitte eeldav maailm oleks muidugi maailm, kus poleks kunagi karta ressursside otsalõppemist või ülerahvastatust. Midaiganes, igatahes ei pea muretsema tagajärgede pärast. On vaid siin ja praegu, ja kõik on hästi. Tahad poliitikat proovida? Palun, siin on sulle neli aastat – lusti, tee mis tahad, pärast sind tuleb keegi teine ja proovib jälle teist wärki. Tahad rajada suurtööstust, kasutada odavat tööjõudu – palun, siin on kolmas maailm, sinna teeme tehased. See on maailm, milles me elame. Kas see mitte ei viita… psühhoosile, patoloogiale tegelikkuse eitamisele? Kurjal keelel ja meelel on võim presenteerida asju süütul kombel ja looduse, aga ka moraali ja eetika hävinemise läbi ei pitchi keegi midagi… Igaüks meist ju teab et muru peal istuda on tsipa mõnusam kui asfaltil, et lendoravatel on keeruline valgusfoore või elektriposte liikumiskoridoridena kasutada (või on nad liiga mugavad rsk!?) ning korsten, olgugi pikk ja vana, elukohaks ei päde, et tehas puuksutab taeva täis või et risu rikub vee.
Ma arvan, et „Prohvet“ on leidnud kesktee. Selles lavastuses on mingi tore naer ja pisarad, mis moodustavad päris tüüne miksi.