Seiklus sügisest suveni on olnud pikk, kirju ja käänuline, kuid üle kõige muutusterohke. Teatri sees. Minu sees. Mina ise, mu mõtted ja tunded on teistsugused. Sügisel pea ees tundmatusse hüpanud, hakkasin alles nüüd Tartu vees ja Musta Kasti sees vaikselt ujuma ja orienteeruma, aru saama inimestest enda ümber, sellest, kes oleme ja mis on meie eesmärgid.

Viimased kuud on olnud sootuks erinevamad hooaja algusest, isegi kevadest. Aeg, mil sai töötatud „Nornide mängude“ kallal suve hakul lennukiangaaris, oli väga inspireeriv. Näha selle loo ja maailma tekkimist ja arenemist oli põnev. Nii minu enda kui Musta Kasti jaoks oli see seni suurim korralduslik amps. Oli palju, millest õppida saime, oli rohkem ja vähem õnnestumist, aga üle kõige oli see võimas lõpuakord meie esimesele iseseisvale hooajale Tartus. (Aitäh veelkord kõigile, kes sellest osa olid!)

Nüüd olen märkamatult uues suves. Suvi on minu aeg iseendale. Olen hetkel ühes oma lemmikpaigas, kuhu tagasitulemine tundus nagu koju jõudmine – Islandil, väikeses Eskifjörduris. Siin elasin ja töötasin kolm aastat tagasi seitsmekuise vabatahtliku teenistuse jooksul organisatsioonis Veraldarvinir („maailma sõbrad“ ehk Worldwide Friends). Paljudest linnadest ja küladest, kus koos sadade vabatahtlikega üle maailma töötasin, kodunesin just enim siin väikeses idafjordi külas (mida siin peetakse siiski linnaks, 1000 elanikuga). Seekord aga tulin siia puhkama töötades. Jah, tööst ei pääse, kuid ajule annan puhkust. Teine keskkond, võrratu loodus, mõnusalt erinev rütm. Õudselt hea on vahelduseks laudu katta, kööki koristada ja nõusid pesumasinasse laduda, hoolitseda selle eest, et islandi ja poola kalatehasetöötajatel oleksid head söögipausid pika tööpäeva jooksul. Minu jaoks see siin ongi puhkus.

Tunne on nii kodune ja mõnus, nagu neid kolme aastat ei oleks vahel olnudki. Südantsoojendav on taaskohtuda tuttavate nägudega, lahkete naeratavate islandlastega, kuulda enda ümber naljakat islandi keelt (jaujaujaujau või eijafjatlajöküll) ning alustada ja lõpetada päeva vaatega Holmatinduri mäele (~1000 m). Siinse külma ja karguse (Islandi suvi oma 10-13 või vähema kraadiga, parimatel päevadel 15-20) kompenseerivad kuumaveemullivannid fjordi kaldal, kohisevad joad ja ürgsed mäeorud. Vaalakolba kõrval mängida polaarrebasepojaga ning käia vaheldumisi kohalikest kaseokstest tehtud vihaga saunas, 40-kraadises jacuzzi’s ja fjordi(ookeani)vees on üks loomulik laupäevaõhtune olemine. Nii väga kui ma ka ei armasta soojust, randa ja troopikat, on siinsel elul enneolematud võlud ja väga palju rahulikkust nii looduses kui inimestes, mida hindan. Võimalus minna mäe nõlvale või orgu matkama, olla ümbritsetud metsikutest lindudest ning lammastest ja hobustest, olla üksinda karges õhus keset avaraid mägesid, on keskmise eestlase jaoks suurim vabadus ja parim puhkus. Võrreldes Islandiga on Eesti lõunamaa! Ma ei salga, et mu lugupidamine ja armastus selle riigi vastu on suur, siinkohal luban avalikult, et olen valmis jagama nõu kõigile, kes soovivad siia ühel päeval ise avastama tulla. Ja muidugi võib mulle ka juba sel suvel külla tulla.

Enne kui lõpetan, tahan tähelepanu juhtida veel aga kõige tähtsamale, Mustale Kastile. Juuli alguses, kui õhtuti andsime angaaris etendusi, kohtusime päeval, et tähtsaid teatriasju arutada. Panime paika meie järgmise hooaja etendused (kuupäevaliselt muuseas!) ja pidasime maha üldkoosoleku, mille jooksul valisime uue juhatuse. Rõõmuga teatan, et Musta Kasti uude neljaliikmelisse juhatusse kuuluvad Kaarel Targo, Mihkel Kallaste, Kaija M Kalvet ja Silver Kaljula. Jõudu, selgust ja kindlat meelt!

Uuel hooajal jätkame me Musta Kasti lõppenud hooajal parimaks lavastuseks tituleeritud noortelavastusega „Jõud“ oktoobris ja detsembris Tartus ning aprillis ja mais tuuriga üle Eesti. Samuti mängime edasi lastelavastust „Õhupallid“ meie uue koostööpartneri Teatri Kodu ruumides Lutsu tänaval, kus märtsis tuleb välja ka uus lastekas „Röövel Rumcajs“. Viipekeelset „Müüri“ mängime kevadel viimased korrad sedapuhku Tallinnas ning „5 grammi sisemist rahu“ veel novembris Tartus ja Tallinnas. Talvel rõõmustame „Padjatäis päikest“ etendustega, mis paljudel veel nägemata on. Septembris mängime Tartu abiturientidele Sotsiaal- ja Tervishoiuosakonna poolt tellitud „Ada ja Evaldi“ kolm etendust koos etendusjärgse vestlusringiga, kus osaleb ka seksuoloog. Uuslavastusi oleme planeerinud viis, lisaks sünnipäevanädala ühekordne performance-lavastus. Hooaja avame septembri alguses Märt Koiki monolavastusega arvamuskultuurist Eestis, jätkame novembris külalislavastaja Peeter Volkonski „Kangelastega“ Aparaadi restoranis, Vabariigi aastapäeval esietendub Birgit Landbergi uuslavastus Genialistide Klubis, märtsis juba mainitud „Röövel Rumcajs“ ning suvelavastusena toome välja teise külalislavastaja ja Soome noore lavastaja Anni Mikkelssoni (Meriteatteri) „Kaksismaa rahvalaulu“ koostöös Soome näitlejatega. On, mida oodata.

Mu kallid sõbrad ja kolleegid ning armsad lugejad, tehke tööd ja nähke palju vaeva, kuid puhake ja mängige sama suure andumusega, nautige merevett ja päikest, värskeid marju ja seeni, seltskonda või üksi metsas olemist (viimane on siin Islandil muide täiesti välistatud), suveöid ja helgeid päikesetõuse. Et hinges oleks rõõm ja rahu, soovin ma teile.

Kallistan

Reeli