Eellugu:
Olin kolmteist või neliteist. Mul oli oma ümberehitatud toauberik Tallinna kodu teisel korrusel. Isa tuli oma toast ja hakkas trepist, mis mu toa kõrvalt algas, alla minema, kuid siis otsustas hoopis mu toa uksel peatuda ja küsis:
„Kas sina oled Poognas jansa nime all?“
„…Ei?“
„No selge.“ Ja isa naases trepist alla minemise juurde.
Muidugi ei saanud ma rahu, läksin elutoa arvuti juurde ja hakkasin kohe otsima, mis asi see Poogen on. Leidsin lehe, leidsin ka selle segadusttekitanud jansa ning siis tegin ka endale kasutaja. Nagu ma tol ajal ja mõnikord praegugi seletan: Poogen oli ja on nagu rate.ee, aga loomingu tarbeks: piltide ja nägude asemel sai hinnata ja kommenteerida teiste luuletusi ja jutustusi ning ka enda omad üles riputada.
Muidugi oli mul sahtlisse korjatud luuletusi. Luuletama hakkasin juba kuue-seitsme aastaselt, tegime naabritüdrukutega bändi „Unistajad“ (sest see oli meie lemmikseebikas) ning kirjutasin nõretavalt tundelisi laulusõnu. (Mitte ainult: üks laul oli värvidest ka.)
Igatahes hakkasin Poogna lehel kõvasti lugema ja hindama ja kommenteerima ning konstrueerisin enda arvates aina huvitavamaid ja keerulisemaid luuletusi, lootes paremaid hindeid saada; teiste samasuguste fanaatikutega sai foorumis absoluutselt kõigest rääkida. Tuli välja, et mu isa oli seal päris kõva tegija ning et internetisõbrad pole üldse imelikud.
Ükskord hakkas foorumis silma üleskutse nimed nägudega kokku viia ehk Tartus üks kokkutulek korraldada. Nojah, mul oli kaheksas klass lõpetamisel, aga nädalavahetus tundus sobivat ja nii läksingi ma isa manguma, et lähme Tartusse! Poogna kokkutulek!
Isa mängis mingit arvutimängu ja põikles kõrvale, et tema ei viitsi sõita ning lõpuks ütles nagupoolmuidu:
„Aga mine siis, kui sa minna tahad. Kes sind keelab?“
Hoppaparei! Milline ootamatu avastus. Tõepoolest: miks ma ei võiks ise minna? Tegelikult poleks ma arvatavasti sellele mõttele ise tulnudki. See oli midagi suurt. Teise linna?! Täitsa üksinda?! Ostsin varakult bussipileti ära ning õigel päeval pakkisin kaasa uue kirjutusploki ja kirjutusvahendid, isegi värvipliiatsid. Äkki on vaja kokku saades kirjutama hakata?! Kujutasin ette kaminaäärset kirjandushuviliste õhtut õdusas Tartus…
Esimest korda Tartus:
Bussi pealt maha tulles oli vaja esimese asjana välja osta endale tagasisõidupilet. Kes teab, äkki müüakse välja ja siis ma pean ööseks Tartusse jääma… Kell võis olla umbes neli päeval. Astuda täitsa ise võõrale linnale vastu… hirmus ja põnev. Teadsin, et pean jõudma Illegaardi, see koht oli kokkutulekuks välja pakutud. Teadsin ka selle aadressi. Kõndisin esimese bussipeatuseni, et seal kaarti uurida. Einoh, keeruline. Lõpuks võtsin julguse kokku ning peatasin esimese vastutulija. „Tere! Vabandage, et ma tülitan, aga kas te oskate öelda, kus asub Ülikooli tänav?”
Seiklesin mööda hiliskevadist Tartut õigesse kohta, kogusin enne sisenemist julgust, veitsa passisin niisama, sest ma olin ikkagi ajavaruga jõudnud, kuid lõpuks panin käe lingile… ja avastasin, et Illegaardi uks on kinni. Mind valdas õud. Ma pole ju aadressiga eksinud. See pole ju mingi loll nali… Mida ma nüüd teen? Ma ei tea Tartus mitte kedagi! Aga äkki tuleb veel keegi ust katsuma?
Tatsasin seal kangialuses suletud ukse ja tänava vahet. Kaua ei pidanud ma ootama: üks noormees astus kangialusesse, katsus ust ning pöördus tagasi tänava poole. Nüüd või mitte kunagi!
„Vabandust! Kas teie olete ka Poognast?“
Tuli välja, et oli, tollase kasutajanimega Paul Karu sai tuttavaks NumberNulliga. Paul tõmbas kohe kõned peale, tuli välja, et kokkutuleku peakorraldajale oli ka üllatusena tulnud, et Illegaard kinni oli; seltskond oli liikunud Supilinna päevadele. Pärast minupoolset kohmetut teietamisetiraadi (ma ei osanud üldse võõraste inimestega suhelda, seega teietamine tundus igaks juhuks mõistlik) otsustas Paul Karu, et võib näidata NumberNullile Supilinna päevi. Tutvusime ka päriselt, läksime sina peale üle ja küsimuse peale, mida ma teen, vastasin, et õpin ja et järgmine aasta lõpetan (kuigi meelega jäi ütlemata sõna põhikool).
Hämmastaval kombel leidsin ennast vabalt suhtlemas täiesti võhivõõra inimesega, täiskasvanuga (no ta oli 19 siis, mis tundus ikka päris täiskasvanud hetkel, kui ise 14 olin), ja et iga kord mõnele küsimusele vastates oli tunne, nagu nüüd jääks trepil samm vahele. Mingi jõnks käib läbi, sest sa ei tea, mida on õige öelda, mida mitte, ma pole ju selleks õppinud, appi, kas kedagi teist päriselt huvitab, mida ma MÕTLEN? Ja kui põnev on uurida maailma, piiludes kellegi teise pähe…
Supilinna päevad. Oli mingi bänd, oli palju inimesi murul tekikeste peal, leidsime ka korraldajaneiu (ootamatu goot) ning kuskil müüdi vanu raamatuid, mida lapates tulid kasuks kunstiajaloo tunnid. Oli suur lõke. Jalutamisvõimalus Emajõe ääres. Hästi palju minu jaoks tundmatut maastikku. Lõbusad, pisut joogised inimesed. Hämarduv õhtu ja ringijooksvad lapsed. Polnud küll kirjandushuviliste kaminaõhtu, aga midagi palju toredamat.
Joonistasime osa sellest mulle kaustikusse.
Lõpuks saatis Paul Karu mind kella üheksase bussi peale. Surusin kätt (sest ei teadnud, mida muud teha) ja tänasin õhtu eest. See kõik tundus täiesti uskumatu.
Järeldus:
Mis on kõige olulisem selle ammuse meenutuse juures? Mäletan, kuidas ma seda lugu paar päeva hiljem koolis paarile sõbrannale rääkisin. NII palju oli jagada! Üks sõbrannadest küsis: „Nojah, maagiline õhtu. Aga kas te suudlesite ka?“ See küsimus tuli väga ootamatult. Ei. Ei suudelnud. Minu jaoks polnud asi üldse selles. Mulle tundus siis, et olin elanud ühe õhtu täiskasvanuna. Ja mitte sellepärast, et oleksin täiskasvanute asju teinud (ehk neid, mis alakatele keelatud on; mulle pakuti küll, aga ma ei pidanud tarvilikuks). Täiskasvanud selles mõttes, et ma sain aru, et ükski vana reegel ei kehti. Mul pole harjumuspäraseid vastuseid, kui ma suhtlen täiesti võõrastega. Ma saan valida, mida ma inimestele ütlen, millisest vestlusteemast kinni hakkan, ma saan aru, kes ma olen.
Mõneti olen seda esimest Tartus käimist pidanud oma teadliku elu alguseks. Või täiskasvaud elu alguseks. Pärast seda sain vaikselt aru, et ma olen ise. Et pole õigeid-valesid vastuseid, vaid on minu enda vastused. Ja et harjumuspäratu on vapustav. Et mulle meeldib ennast uutesse olukordadesse heita, et sealt midagi enda kohta teada saada.
Miks ma tahtsin seda lugu praegu jagada?
Meil on parasjagu käimas üle-eestiline tuur muusikalise noortelavastusega „Jõud“. Muidugi on ka pärast etendusi vestlusringid. Nii lavastuse materjal kui ka vestlusringid panid mind mõtlema selle üle, kui tänulik ma olen enda kogemusele. Et mul õnnestus teha hüpe üle oma harjumuste varju just nõnda. Et mul õnnestus enda iseolemisega tutvust teha nõnda toredas keskkonnas. Et keegi ei sundinud mind alkoholi tarbima, et ma ei tundnud vajadust „lahe“ olla täiskasvanute tegevuste kaudu, vaid et ma sain turvaliselt uudistada.
Nüüd seda kõike kirjutades tunnen isegi puudust sellest üliviisakast ja asjalikust, pisut ehmunud eneseversioonist — elu on toonud nii bluffi kui ka enesekindlust. Aga näiteks mu elu moto, „kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“, pärineb esimestest Tartus käimistest ja Tartu on siiani minu jaoks lemmiklinn. Vaba ja võimalusi täis.
Minu tutvusringkonnas pole palju teismelisi. Tegelikult vist mitte ühtegi. Aga ehk kunagi on mul teismelised lapsed või mu sõpradel on teismelised lapsed. Ma mõtlen, et äkki siin ongi mingi konks: kui suhelda õigel hetkel noorte hingedega sama austusväärselt kui täiskasvanutega, äkki pole neil siis vaja muul viisil teiste jaoks täiskasvanuid mängida?
Nostalgialaineline Jaanika
