Tere kõigile. Hea blogilugeja, armas Musta Kasti näitleja, lavastaja ja hea inimene, sest halbu meie seas pole. Ma (Liina) otsustasin, kuna olen hetkel teist eemal ja kaugel, et ei kirjuta teatrist, millest ma praegu midagi ei tea, ja ei kirjuta ka lühitutvustust Itaaliast, vaid asjadest, mida ma olen mõelnud, aga mis pole väljendust leidnud.
See mõte tuli mul paar nädalat tagasi, kui olin Itaalias ringi reisimas, sest minu siinne pere, kus ma töötan ja lapsi hoian, oli Eestis. Olin Firenzes ja tundsin, et kui väga ma tahaks oma emaga siin olla. Ja kuna see sel hetkel ja ka igal tulevasel hetkel on võimatu, ma otsustasin, et ma lihtsalt pean oma Facebooki seinale kirjutama, et inimesed – kui teie vanematel pole sellist tööd, mis võimaldaks neil reisida, aga kui te teate, et nad seda tahaksid, siis töötage ennast kasvõi ribadeks, et oma vanemad reisile viia. Näiteks Firenzesse. See on nii ilus ja võrratu energiaga linn ja ma ainult kujutan ette, kui õnnelik mu ema siin oleks olnud. (Muidugi sel hetkel, kui ma seda mõtlesin, ja ka kõigil järgnevatel ebaõnnestus mul see Facebooki postitada, sest siinne 3G Internet on lihtsalt nii masendav, et ma ükskord nutsin telefonifirmast välja tulles kümme minutit, sest minu pooletunnine võitlus tõe ja õiguse nimel lõppes mu väljaviskamisega.)
Aga hetkedel. kui mu Internet töötab, on minu lemmikäpiks Tinder 😳. AGA (!!!) ma olen selle abil käinud juba mitmeid, mitmeid kordi väljas ja kohtunud väga lahedate inimestega. Kuidas ma selleni jõudsin, on tegelikult väga lihtne – ma elan pisut linnast väljas ja tööpäev kestab vahemikus 8-22 ja tahtsin oma elu, et mitte hulluks minna. See portaal on sesmõttes ideaalne, et sa paned mingi raadiuse, et leida inimesi, kes on sinu läheduses (sh palju turiste), ja kokku saamine on superlihtne. Muidugi, ma olin lugenud ja kuulnud igasuguseid lugusid sellest portaalist, aga noh, selle peale ma ütleks, et sa saad seda, mida sa otsid. Mina kiidan taevani! Ja teine portaal, mille abil ma ise reisimas käin, on Couchsurfing ja see on ka lihtsalt imeline! Soovitan kõigil üle tsekata, kes on omale reisi planeerimas!
Ma suure hurraaga ütlesin, et väga tahan seda postitust kirjutada, aga nüüd läheb ikka nii, et ma kuidagi… ee, ei oskagi millestki teile kirjutada. Nagu – mis ma teile ikka ütlen. Et jõusaali ei pääse siin ilma tervisetõendita? Et ma olen siiajõudmisest saati nonstop erinevates haigustes olnud? Et ma olen üheaegselt väga armunud, aga ometi aeg-ajalt väga pettunud oma kohalikus armastatus? Et riccota, brokkoli ja pesto kombo on mu lemmik terves maailmas? See kõik tundub ja ongi nii ebaoluline, aga see ebaolulisus on hetkel minu elu ja argipäev ja ma naudin seda antud eluetapil.
Ma väga tahtsin kirjutada laheda postituse kõigile, aga lõppkokkuvõttes mulle tundub, et ma ei tulnud hästi toime. Ma ütlen teile, kõik te Mustas Kastis (ja Edgar, Fatme, Lauri ja Saska), et ma väga-väga armastan, igatsen ja imetlen teid. Ja kõik teised, kes sellesse rühmitusse ei kuulu, et ajage oma rada, tehke mida armastate ja võite enda üle uhkust tunda.
Lõppu lisan loo, mille lyrics iseloomustab mu elu hetkel kõige rohkem.