Käisime “Õhupallidega” Türgis, Bursas, ASSITEJ 21. rahvusvahelisel noorte- ja lasteteatrite festivalil. See kõik on iseenesest hirmus tore, esimest korda kandideerisime kuskile välismaale ja kohe kutsuti ka; etendused läksid hästi, Türgi lapsed olid sama sümpaatsed kui Eesti omad; inimesed olid soojad, heatahtlikud ja isegi ülihoolitsevad; ilm polnud küll kuum, ent siiski sai omajagu D-vitamiini ammutatud. Baklavaad sõin nii palju, et muutusin pistaatsiaks.

Sellega lõppeb lugu sissejuhatusest ja algab lugu mausoleumidest.

Me käisime mitmetes mausoleumides, need on siis vahvad majad, kuhu mingid tähtsad onud on kivikirstudes viimsesse unne puhkama pandud, aga seinad on täis joonistatud imekauneid ornamente. Vahel tõmbavad naised isegi rätikud pähe, sest on piisavalt püha olla. Saja-aastased ja vanemad põrmud lamavad muldades ja kes teab, mida nemad üldse mõtlevad. Ma arvan küll, et suurt mitte midagi, aga mul puuduvad kindlad andmed. Laed on nii ilusad, et muudkui vaata ja imesta, kuni kael jääb kangeks. Aga ühes mausoleumis oli üks sektor laest hall ja igav ja karm. Küsisime, miks, ja selgus, et ikka sellepärast, et neid kambreid paari aasta eest renoveeriti ja selle asemel, et meile omaselt teha kõik nii, kuidas see kunagi oli, tehti kõik palju ilusam. Sest miks mitte. Sest nad ei restaureerinud, vaid renoveerisid. Seal on ju ilmselge vahe, kui nii mõelda.

Siin lõppeb lugu mausoleumidest ja algab küsimus kultuurist.

Tõepoolest, millisel hetkel saab otsustada, et kultuur on nüüd piisavalt valmis, et ta muuseumisse panna ja teda just sellisena hoida?

Siin lõppeb küsimus kultuurist ja algab lugu hammamist.

Me käisime hammamis, mis on türgi saun, ja istusime seal soojades ja kuumades tubades ja kuumaveebasseinis ja vesi voolas, ja naised nühkisid ja masseerisid, kuni mei olime maailma kõige puhtamad inimesed. Ei, aga nii vist ongi: see nühkimine on ikka täiega elus kultuur. Kui need mustuserullid sult pealt lendavad, on tunne, et sa saad osa millestki ehedast, ja mitte selle pärast, et see on püha, vaid pigem, et see on robustne. Omal moel. Samal ajal, kui lamada seal kuumas vees ja kuulata, kuidas su lauluhääl kõlab selle ümara kupli all, on ka üsna eriskummaline tunne. Vot et tulen ja laulan meie laulu teie saunas. Nad ei sobigi nii halvasti. Meeste poolel kuuldavasti rögastati ja tantsiti. Kõlab ka üsna elusalt. Veel: eriskummaline, et see nühkimine puhastas ka vaimu, sest sel hetkel, kui sul on kõik ninad ja silmad täis seepi ja vahva türgi naine võtab su käe ja viskab selle eest ära, et su kaenlaalust pesta, muutud sa lihatükiks liinitöös. Aga väga tervislikus mõttes. Üldse ei taha ennast enam tõsiselt võtta, et “vabandust, mul on väga õrnad silmad” või “sääremarjadega võiks õrnem olla, sest me käisime Liinaga mäe otsas turnimas, et kohata kass-gängstereid ja meest, kelle nimi oli Šeriff” – hoopis “nühi, nagu jaksad, naine, ma saan sinu abil osaks millestki suuremast ja igavikulisemast”.

Siin lõppeb segasevõitu lugu hammamist ja algab lugu traditsioonidest.

Lapsed vaatasid koos meiega hiigelsuures kaubanduskeskuses traditsioonilist varjuteatrit, mille muusikalisse kujundusse oli lisatud lääne tümakas. See oli kohutav, aga elus ka. Sest traditsioon sureb vist sel hetkel, kui ta kedagi ei koti. Kuigi see oli üsna meeleheitlik, see elustamiskatse. Või ainult tundus mulle nii.

Siin lõppeb lugu traditsioonidest ja algab kiire mõte sõja teemadel.

Süüria sõjas on surnud erinevail andmeil kuni 470 000 inimest. Türgis on umbes 3 000 000 sõjapõgenikku. NII MÕTTETUD JA SUURED NUMBRID. Mul hakkab halb.

Sellega lõppeb kiire mõte sõja teemadel ja algab lugu saarest.

Oma viimasel festivaliõhtul istusime ühe sooja seltskonnaga ühel saarel kesk liiklust ühes Bursa linnas ühel maal, mille nimi on Türgi. Istusime muru sees, vaatasime vaadet, mis öine ja mägine Bursa meil pakkus. Autod kiirustasid mööda mõlemalt poolt ning ääremärkusena: Türgi liikluskultuuris tähendab “kiirustama” midagi muud kui Eestis. Aga meie istusime oma väikesel rohelusesaarel ja rääkisime juttu. Aga eelkõige: laulsime laule, oma maade ja kultuuride rahvalaule. Nendes ON mingisugune eriline vägi sees ja ma ei kavatsegi sel teemal vaielda. Ühest küljest: tunned ära erinevate rahvaste olemust; teisest küljest: meis ei olegi midagi nii erinevat, ega ju. Miks muidu peaks mulle nii kohutavalt korda minema üks kurdi rahvalaul?

Kiire mõte inimestest.

Inimeste kohta on nii lihtne üldistusi teha, kui nad on kuskil kaugel. Ja teisalt, nii raske mitte armastada, kui nad on lähedal.

Jätkub lugu saarest.

Seal, ühel saarel, ühes linnas, ühes riigis – ei jõudnud ära imestada, kuidas jällegi on võimalik, et tunned mõnd inimest vaevalt paar päeva, ja juba saad aru, et teil on nii palju ühist, et teist saaksid nii head sõbrad, kui te elaksite iga päev üksteisele lähemal. See annab tohutult lootust. Kõige suhtes! Nagu Liina ütles: kui sa näed internetis naljakat pilti, siis see rõõmustab mitte ainult sellepärast, et see on naljakas, vaid ka sellepärast, et järelikult on maailmas veel inimesi, kes jagavad sinuga sinu imelikku huumorisoont.

Muide, reisinud olen ma küll, aga seda järgnevat pole ma varem tundnud. Mitte, et mul poleks kunagi hea meel reisidelt naasta olnud. Aga esimest korda läks süda nagu eriliselt soojaks, kui lennujaamas turvamees “TERE” ütles. On ikka hirmus hea, kui keegi sind koju ootab. On hea, et mitte öelda parim, kui sul on oma saar, kuhu maanduda. Absoluutselt igas mõttes.

Kaija