Tere taaskord üle pika aja!

Olen (oleme) vahepeal saanud diplomeeritu(te)ks ning mul (meil) pole enam haigekassat. Elukohaks on Tartu. Minul isiklikult Supilinn. Mulle meeldib! Ma pole oma elus veel kunagi nii suures linnas elanud (Haapsalu ja Viljandi on eelmisteks). Minu jaoks on Tartu piisavalt suur ja piisavalt väike. Ma naudin, et ma saan minna kohvikutesse, kinno, teatrisse, trenni, millal ma tahan ja kuhu iganes ma tahan. Mulle meeldib, et ma tean päris väikest osa inimesi siit. Mulle meeldib, et ma pean siin ennast tõestama ja tutvustama teistele. Mulle meeldib Rüütli tänavalt Laiale tänavale ja sealt edasi Kloostri tänavale ja sealt omakorda edasi Kroonuaia tänavale ja sealt edasi on saladus, aga kodu poole liikuda ning unistada, mida kõike ma Tartus teha tahaksin ning mis tundeid siin tunda. Ma tunnen end siinse linnakodanikuna, isegi et ma olen Haapsallu sisse kirjutatud, ja käisin eeskujulikult tervisepäeval 10 kilomeetrit kepikõndimas. Verd käisin ka andmas. Sugulasele Ülenurmele ning sõbrannale Kastani tänavale jõudsin ka külla. Need kõik suhteliselt tavalised tegevused on mind väga rõõmsaks teinud. Mitte, et ma Viljandis ja Haapsalus oleksin ainult kodus istunud. Ma olen ikka alati päris aktiivne olnud. Aga midagi lihtsat ja tavalist on Tartus, mis teeb mind siin õnnelikumaks kui mujal.

Vähemalt praegu.

Meil on Genialistide Klubis väga ilus kontor!

Muidugi olen ma ülepäeva mures, et kuidas ma ennast ära elatan ja mille eest ma kaugemas tulevikus oma lapsi toidan. See kindla sissetulekuallika puudumine tekitab kerget paanikat ja hirmu.

Aga mulle meeldib varajane hommik. Päikesetõusu aeg. Eelmine nädal ärkasin kahel korral kella kuuest hommikul. Esimene kord läksin enda teise poolega lihtsalt loodusesse, et jalutada ja siis hommikurõskuses kalavõileibu süüa. Teine kord värvisime Genialistide Klubi lounge’i valgeks. Ma väga naudin nii varakult üleval olemist. Teatav kummaline romantika on selles. Värskus. Puhtus. Elujõud. Samas meeldib mulle ka hilja üleval olla ja peale selle veel ka magada. Valikud, valikud, valikud.

Jah! Millist elu ma siis tahan elada? Kas peab üldse valima? Jõudsime vahepeal valmis teha lastelavastuse “Õhupallid” ning avada Musta Kasti uue hooaja. Praegu käivad “Persona” proovid. (Ingmar Bergmani materjal, lavastab Kaija M Kalvet.)

Vaikus. „Persona“ proovides arutleme ja mõtleme selle üle palju. Kui palju on okei rääkida ja kui palju peaks vaikima? Millest ma näiteks selles postituses peaksin rääkima? Kas ma peaksin andma detailsemat ülevaadet kõigest? Kas ma peaks vaikima tühja valge lehe näol? Kas ma üleüldse peaks eelnevaid küsimusi (ja ka seda konkreetset) siin küsima? Mis hetkel kaotavad sõnad tähenduse ja vaikus muutub tähendusrikkamaks? Kord laulis Blixa Bargeld, et „Silence is sexy“. Ja Uma Thurman’i Mia ütles: „That’s when you know you’ve found somebody really special. When you can just shut the fuck up for a minute and comfortably share silence“. (Ja mina tunnen end millegipärast kordi uhkemana, et olen neid nüüd tsiteerinud. Vähemalt enne eelmise lause kirjutamist.)

Millal valitsen mina reegleid ja millal reeglid mind?

Täna leidsin kodujuustu seest karvapalli. Seda sorti enam ei osta. Ei saa seda pilti ja mälestust enda peast enam kätte.

See suur tohuvapohu (minu tehtud blogipostitus) tõenäoliselt iseloomustabki minu sügise ja Musta Kasti Tartu algust: ilu, rõõmu ja uudsuse keskel on nii palju küsimusi ja teadmatust. Me ehitame teatrit üles. Mäletan esimesi teatri loomise koosolekuid kooli ajal, mil ma tundsin, et vot nüüd teeme meie midagi revolutsioonilist. Vägev küll, aga revolutsiooni tunnet pole peal olnud. Pigem on nagu elu ikka, et suured asjad juhtuvad täiesti igapäevaselt ja tavaliselt kulgedes. Ei ole suurt skandaali ega plahvatust, aga on puhtaks pestud kontor ja ühised küpsised selle riiulitel, mis tekitavad sarnase tunde kui lendavad autod ja lendluudpall.

Laura Niils (ja ma ei ole enam ainuke Laura Niils maailmas)

Postituses kasutatud Liivi Ollino, Riho Vahtrase, Laura-Liisa Muru ja Laura Niilsi fotosid