Tervitan Sind, lugev inimene!
Head külmakuud ja head sõbrapäeva! Ja head homset esietendust meile kõigile! Pileteid tasub ette ära osta, kohtade arv saalis on seekord piiratud!
Tegelikult tahan rääkida ühest hetkest, kus ma sõnastasin enda jaoks midagi kurba ja olulist. Kõndisin Tartus bussijaama poole ja kahe sekundi vältel rabas mind kaks järjestikust ebamugavat vaatepilti.
Esiteks on Küütri tänaval üks uhke tänavatualett, mille uks end parasjagu automaatselt lahti keris, kui üks jalakäija sealt möödus. Seest paistsid kellegi jalad poti kõrval maas. Ja minu esimene mõte oli, et küllap mõni kodutu magab seal oma und täis. Järelmõte oli, et järsku juhtus kellelgi midagi, aga kõik kõnnivadki mööda, sest arvavad, et pole mõtet ühe asotsiaali und häirida, las ta magab, kui teisiti ei saa.
Ja siis, olles pilgu ära pööranud, oli minust teisel pool möödumas üks väike vanadaam. Selline, keda võid kohata turul ja paneelmajade ees: ajast ja elust küürus, samm lühike ja raske, olemiselt soliidne, täpselt pähe sätitud baretike ja paremas käes suur poekott. Tema kõrval kõndis üks teine daam, keda olen varem näinud bussijaamas ja Statoili ees. Viimases kohas tegi ta minuga juttu ka: küsis kahte eurot söögiraha, endal Statoili kohvitass käes. Juuksed eredaks värvitud, kasukas, kulinad, retuusid. Vanust umbes viiekümne jagu ja näos hulgaliselt erinevates toonides lisandusi. Ja see daam kõndis vanamammi kõrval ja käis peale, et tahab aidata tal kotti kanda. Vanamemm ütles ära, aga daam käis peale. Pealetükkiv headus. Agressiivne lahkus. Paratamatult tekitab tunde, et tungitakse sinu isiklikku tsooni ja sa ei saa endale oma ruumi tagasi, olemata sealjuures erakordselt halb inimene. Vastik dilemma. Nähes seda kahe naise vahelist sõnavahetust, tekkis korraks endalgi sees tunne, et äkki peaks rikkale kerjusele selgesõnaliselt ütlema minema, et ta oma olekuga peale ei käiks: leebel vanamammil selleks ei jätkunud (sõnu/selgroogu/julgust/tahtmist).
See, et need kaks hetke tõesti kahe hetke vältel juhtusid, tekitasid mulle sisse sellise sõnastuse, et eestlane kardab konfrontatsioone. Nii minu, nii vanamammi kui ka kõigi teiste möödakõndijate näitel. Ja ma usun, et kõik, kes märkasid kumbagi neist hetkedest, mõtlesid umbes samu mõtteid.
On üks eksperiment, mis tõestas ühe huvitava sotsiaalpsühholoogilise käitumismustri: bystander effect. Näiteks kui avalikus kohas kukub inimene kokku, on tal suurem tõenäosus abi saada siis, kui tema läheduses on üks inimene. Kui inimesi on rohkem, kulub rohkem aega, et keegi, kui üldse, vahele astuks. Vastutus jaguneb rohkemate inimeste vahel, isiklik vastutus sellevõrra kahaneb. Aga kui kõik vastutavad, ei vastuta keegi. Uuri lähemalt: siit või siit.
Sealt edasi.
Mõnes mõttes oli korraks kevad. Tekkis võrdlusmoment selle talvega, mis vahepeal hinge on kuhjunud. See, kus ei taha hästi voodist tõusta, sest teki all on soe ja seal ei pea ülejäänud maailmaga tegelema. See, kus sa tegeled oma asjadega, et need ära teha, aga eriti ei inspireeru uusi tegemisi plaanima või vähemalt spontaansustase on väiksem. Pole ka veel kevadväsimus, lihtsalt veidi tumedam olek, sest väljas on kogu aeg pime ja lihtsam ja mugavam on kordustes elada.
Ja siis tuli korraks soe ja päike ja kõik lumi sulas ära ning kummikud tuli välja otsida ning linnud laulsid ja kärbsed ärkasid üles. (Muidugi, järgmise nädala miinus seitseteist pöörab kurvalt tagasi.)
Aga selle väikese soojaga tajusin… mitte elurõõmu või armumist, vaid lihtsalt üht podisevat potentsiaali: kohe hakkan tundma! Hakkan palju tundma! Hakkan vaimustuma ja tänavatel tantsima ja mu sees pulbitseb potentsiaal ehk ka armumiseks!
Ma tean, et on hetki, kus ei tunne. Ja sellest ma mõtlesin, et olles küll erinevaid zombi-apokalüpsiseid unedes kogenud ja armastades ilmalõpujärgsete düstoopiate lugemist-vaatamist, et võibolla oleks põnev spekuleerida teemal „maailmalõpp selle pärast, et armastus kaob maailmast“. Kui me pole enam empaatiavõimelised ja isetut armastust ja hoolimist pole, kas see oleks üldse elamisväärne maailm?
Empaatiast, hoolimisest, vahelesekkumisest ja küsimisjulgusest üks laul.
Võideldavõideldavõidelda sellise maailma tekkimise vastu! Kanda ja süüdata kevadet üksteise hinges. Teha spontaansusi. Algatada neid. Aga helista kellelegi ja küsi, kuidas neil päriselt läheb? Aga selle juures, et ma kahepalgeliselt ei mõjuks, toonitan ka seda, et võiks jätta isiklikku ruumi.
Ehk siinkohal tsiteerin oma isa: „Sinu õigus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina.“
See pole küll säravaim näide positiivsete tegemiste kohta, aga peaaegu.
Väike Kris Wilsoni koomiks siia juurde:
Soovitan siinkohal vaadata filmi „Pay it forward“ (treileri link). Vana film, kunagi nägin telekast ja uuesti pole veel vaadanud, aga mõte headusest, millega võiks nakatada, on inspireeriv siiani!
Kõike head.
P.S: Käisin Viljandis. Oli puhkus ja pidu. Oli inspiratsioon. Ja midagi pulbitseb küll seal sees.
Jaanika.