Mäletad mind veel?
Ei? Jaa?
Pole hullu!
Tore on ikkagi.
Koguaeg on tore.
Küsid, miks?
No mis sa arvad?
Suvi on.
Jah.
Polnud ju väga keeruline.
Tuleb ju küll, kui sa püüad.
Ma usun sinusse!
Aga tead!
Suvi on üks huvitav aeg.
Ütlemata ilus ja mõnus.
Aastaaeg, mida oodatakse nii väga.
Pingsalt.
Aastaaegade Stanley karikas või Kuldne Palmioks.
Kuidas kellelegi.
Samas libiseb ta tihtipeale nii märkamatult käest, et jääb mulje, nagu suve poleks üldse olnudki.
Vähemalt minu puhul on nii.
Kuidas sul?
Küll ma olen rumal.
Inimloomusele omaselt kipun ma ju seda võrdlema varasemate suvedega.
Oi, kui pikad need tundusid.
Eriti varasemas nooruses.
Eksole?
Nagu ignorantne eesel, ei tunnista ma faktorit, et mida aeg edasi, seda kiiremini me aja kulgu ja liikumist tajume.
Kahjuks.
Tahaks ju kinni hoida.
Ajast, ma mõtlen.
Sestap ärgem elagem minevikus.
Elame hetkes.
Suht keeruline…
Aga proovi.
Ma proovin ka.
Tead mis?!
Kohe tuleb sügis.
Lehed langevad.
Värvide mäng.
Naudi seda ka!
Nagu uus algus.
Uus ootamine.
Kuid.
Aga ikkagi…
Millal tuled taas…
…suvi!?
Igatsen sind!
Juba.