Kevad on olnud tormiline. Meeldivalt. Välja arvatud ootamatu lumi ja rahe, mis vahepeal alla sadas. Kalender oli tihedalt täis erinevaid linnu ja tegevusi ning tagasi vaadates laabus kõik üllatavalt sujuvalt. Liikumine on vabastav ja pakub alati uusi avastusi. Olla teel ja olla otsingul, leida uut ja maha raputada või ümber mõtestada vana. Et siis vahepeal jälle kodus peatuda ja akna all päikeselisel verandal kogemused ja tunded kokku koguda, neid jagada, leida üles enda jaoks olulised järeldused ja olla tänulik… Ja küll on hea, et suvi käes on. 🙂
Kevadised seiklused algasid kodumaa tundmaõppimisega. „Jõu” meeskonnaga tuuritasime üle Eestimaa ja andsime kokku 16 etendust (sh kodusaalis Tartus) koos vestlusringidega. Kokku sai „Jõu” pakatavast energiast ja laetud mõtetest osa üle 1800 noore ja täiskasvanu, Jõhvist Kuressaareni ja Võrust Viimsini. Vastuvõtud olid soojad – „Jõud” puges hinge. Sõitmistega plaanime jätkata ka uuel hooajal, sh teiste lavastustega, et anda endast üha enam märku üle Eesti.
Ühtlasi õnnestus meil sel kevadel saada sellisesse annetuskeskkonda nagu „Ma armastan aidata”, mis on Eesti suurim vabaühendusi koondav lehekülg, eestvedajaks Heateo Sihtasutus. Kõik, kel on soov ja võimalus, saavad seal keskkonnas meile hoogu anda väikekaubiku ostuks, millega soovime veel tihedamini jõuda nendeni, kes ise meieni ei ulatu. Hea võimalus anda oma panus.
Pärast Eestimaal ringisõitmist ning kultuuri- ja teatrimajadega tutvumist avanes mul võimalus sõita sootuks kaugemale, Lõuna-Aafrika Vabariiki, Kaplinna, kus toimus ülemaailmne ASSITEJ maailmakongress ja teatrifestival. Must Kast on ASSITEJ Eesti liige ja selle tõttu olen viimase kahe aasta jooksul saanud osa ASSITEJ festivalidest ja tegemistest, olen ka juhatusse valitud. Rahvusvahelist pilti mul veel ei olnud, aga Kaplinnas käik andis hea ülevaate, mis see organisatsioon tegelikult endast kujutab ja kuivõrd suur on ülemaailmne ASSITEJ kogukond.
Jaapanist oli kohal 60-pealine delegatsioon, Saksamaalt veel rohkemgi. Eesti esindus oli 4-liikmeline, ka korralik, arvestades meie väiksust. Seda kogemust on raske sõnadesse panna, sest elamusi ja emotsioone oli iga nurga pealt palju. Andis kuhjaga inspiratsiooni ja head energiat, ideid ja mõtteid Eesti keskuse edasiarendamiseks, kontakte ja sõpru. Inimesed, kes ASSITEJsse suuremal või väiksemal määral kuuluvad, on kõik positiivsust täis ja südamega asja juures. Seda oli rõõm tunda.
Koju saabudes ootas mind ka siin ees rahvusvaheline koostööprojekt, mida oleme pikalt planeerinud – Soome-Eesti „Kaksismaa/ Kaksoismaa”. Kohal oli Soome lavastaja, saabusid Soome näitlejad ja koreograaf. Proovid tuttuues suvises mängupaigas Tartus – ERMi Viinaköögis – said lõpuks alguse. Eesti ilm on pakkunud palju üllatusi, ka selle blogipostituse jooksul on idüllilisest suvest saanud vihmane sügis, nii on näitlejad talunud nii külma kui ka palavust Viinaköögis, millel õnneks on siiski katus pea kohal. Kõigest natuke üle nädala on esikani jäänud. Mina, kes ma proovides ei osale, ei tea, mis saama hakkab, kuid nähes kõrvalt innukat tegutsemist, võin loota, et tuleb üllatusi ja põnevust. Viinaköök ise asub imeilusas kohas järve kaldal, kuhu tasuks sumedal suveõhtul mööda suviselt mõnusat Roosi tänavat üks jalutuskäik ette võtta – Tartu ilu!
Ja juuni algas teatrite suvemängudega – spartakiaadiga, kust võtsime osa teist aastat järjest. Tegu on siis vahvate spordivõistlustega kõigi Eesti teatrite vahel. Sel aastal oli korraldajaks Rahvusooper Estonia ja asukohaks looduskaunis Lammasmäe puhkekeskus. Must Kast koos abijõududega sai korvpallis auväärse I koha, mida ei oleks osanud uneski ette näha – vinged ja vintsked poisid! „Peks mõisatallis” (ja etteruttavalt võib öelda, et ka tuleva hooaja mitme uuslavastuse) kunstnik Illimar Vihmar küpsetas II koha väärilise grill-liha, nii et suud jooksid vett. Birgit ja Liina sõlmisid osavalt akse, nii et said lavatehnikute seas III koha. Veel mängisime võrkpalli, kahte sorti tennist, indiacat esimest korda elus, golfi mingil uudsel moel, pokkerit (mille ka nüüd ära õppisin) ja mälumängu, kandsime naist (st mind) ja ehitasime puidust Musta Kasti baaritooli, sõudsime, riietasime nukku, püüdsime püüda kala kell viis hommikul ja heitsime partituuri ning teatrijuhina saagisin pulka ja avasin konservi lootusetult nigelalt. Aga lõbus oli ja see on peamine!
Jätkuvalt sajab ja müristab. Kas tormiline kevad muutub müristavaks suveks? Eks sellest juba järgmine kord. Aga see sadu on suvine ja suvesadu puhastab liigsest tolmust. Aasta mõnusaim aeg on käes. Nautige suve, vihma ja tormi või päikest ja tuult, kõike, mida suvekuud meile pakuvad! Ka Kaplinnas sajab ja tormab juba nädal aega, seal algas talv, ja vihma ootasid nad kaua, sest veevarud hakkasid vaikselt otsa lõppema. Vesi saab otsa?!? Ma tõenäoliselt ei suudagi seda endale päriselt ette kujutada. Milline kergendus ja rõõm vihmast, lakkamatust vihmasajust.
