See on minu neljas postitus Musta Kasti blogis. Olen alati enne järgmise kirjutama hakkamist eelmised läbi lugenud, et ma end liiga palju kordama ei kipuks, kuigi ma olen suhteliselt veendunud, et vaevalt keegi eriti mu eelmiseid postitusi mäletab. Aga enda jaoks on ka oluline, et asjades oleks mingi loogika ja seos. Sain siis teada, et olen varem kirjutanud sellest, et mustkastlased on maailma kõige toredamad, et talvel tuleb puhata ja et pühendudes nagu hull on oht saada hullult haiget. Mis siis on veel sellist, mis on ütlemata, aga vajab ütlemist? Kui nüüd on kevad, kastlased on ikka toredad ja enesealalhoiuinstinkti pole mul endiselt.
Eks nende postitustega on ikka tihtipeale paras häda, vist ka teistel. Ühest küljest tuleb see alati kuidagi ootamatult, et peab midagi kirjutama ja tundub, et siis pole nagu midagi öelda. Samas, kui oodata seda hetke, mil tunned, et on midagi öelda, siis (vähemalt minu puhul) ei valmiks see jutt tõenäoliselt mitte iial. Seega tuleb võtta blogi kirjutamist kui võimalust vaadata korraks oma elule otsa ja mõelda, mis see on, mida ma oma hetketundmuste ja viimaste kogemuste põhjal saaksin ja võiksin teistega jagada. Sest kirjutamine iseenesest pole mu jaoks kunagi mingi raskus olnud. Võin kirjutada lõputult, küsimus on selles, miks peaks keegi seda lugema.
Noh, hetkel olen ma Saaremaal ja maal ja akna taga loksub meri. Ja ilus on, kuigi ma tean, et õue minnes on veel liiga külm, et oleks päriselt mõnus. Tegelikult on Eestimaa päriselt mereäärsetes paikades alati jahedavõitu ja siin aastaringi elamisest unistavad suvised külalised tegelikult ei tea (või ei teadvusta), kui tüütu see on, et kogu aeg on tuuline ja talvel on pidev oht jääda lumevangi ja kogu aeg tuleb kütta ja kõik, mis ei ole kuskil kinni, võib tuulega minema lennata. Mina olen maailma inimeste seas muidugi ka suhteliselt mugav isend ja vaadates, missuguse rõõmu ja pühendumusega mu vanaema lühikestes pükstes tänasel jahedal päeval mööda õue luusib ja igat põõsast katsub, tundub mulle, et tegelikult see kõik vist ongi päris tore.
Vanaema on üldse tore. Aeg-ajalt tuletavad mu sõbrad, kellel ei ole enam vanavanemaid, mulle meelde, et ma peaksin oma vanaema rohkem hindama ja talle tähelepanu pöörama, sest on ikka nii tore, kui on vanaema ja veel selline päris vanaema, kes koob ja keedab ja nõelub sokke ja kes on iga kord, kui ma Saaremaale tulen, mulle välja otsinud uue assortii lillelisi seelikuid ja kittelkleite, mida ma kunagi selga ei pane. Ja ma ütlen talle seda ka alati, juba aastaid, aga ta ei jäta järele ka. Mis on tüütu, aga tegelikult üliarmas.
Ühesõnaga, eile veetsin ma terve päeva oma vanaemaga. Mitte sellepärast, et sõbrad on käskinud, vaid lihtsalt, sest oli selline päev. Käisime surnuaias ja õhtul tegime sauna. Ja ma kuulasin ta lugusid ja mõtlesin, et ma olen varem kriminaalselt vähe süvenenud sellesse, mida ta räägib. Ja kuigi ma arvan, et olen kõiki neid lugusid juba kuulnud, siis edasi jutustada tegelikult ikkagi ei oskaks. Või siis olen kuulnud nii palju, et olen omalt poolt üht-teist lisanud. Nagu ikka lugudega rahvasuus juhtub. Aga eile ma siis küsisin üle igasuguseid asju, mis on tundunud kahtlased. Ja sain teada tohutult palju, mis on oluline.
Ja siis need teised asjad, mis ei ole võib-olla nii väga olulised. Kuidas mu vana-vana-vanatädi iga kord pärast sauna oma juuksed patsidesse punus ja kuidas seal käisid paelad sees ja kuidas see soeng siis püsis järgmise saunaskäiguni. Talvel käidi saunas üle nädala, muide. Ja et mitte liiga mitu põlvkonda tagasi oli veel ka siinmail kombeks, et kui mehe naine liiga noorelt ära suri ja naisel oli vallaline õde, siis abiellus mees uuesti selle õega, sest noh, keegi pidi ju lapsed üles kasvatama ja üleüldse, miks mitte. Ja meie otsime mingit romantilist armastust nagu Hollywoodi filmis ja arvame, et see ongi ainuõige ja nii on alati olnud.
Meie normaalsus on alles väga uus ja asjad, mida me peame ainuõigeks, tegelikult viimasel paaril aastakümnel välja kujunenud. Tunnen ise järjest enam, et eeldan oma vanemate ja vanavanemate põlvkonnalt mõistmist sellistes asjades, mis nende jaoks tõepoolest ongi väga imelikud. Tasub võtta aega, et neile oma valikuid selgitada ja kirjeldada seda maailma, milles me elame. Et see, kui ma kahekümneseitsmeselt ikka veel ei tee seda tööd, mida ma kavatsen teha järgmised 40 aastat ja ei ela selles kodus, kus ma elan järgmised 40 aastat ja et mul ei ole lapsi, kelle pärast rõõmustada-muretseda järgmised 40 aastat, ei tähendagi, et ma olen ebaõnnestunud inimene. See on mu valik. Jällegi – ilmselt suurele osale selle blogi lugejatest ei pea ma seda selgitama, kuid neid inimesi on väga palju, kelle jaoks see on arusaamatu. Ja see ei ole nende süü. Arusaamatus tekitab hirmu, mis omakorda tekitab viha ja ongi jama majas.
Aga seni, kuni mina istun veel siin ja paitan oma kassi, keda ma pole 100 aastat näinud, minge teie vaatama veel täna õhtul kell 19.00 (loodan, et blogi jõuab enne üles) hooaja viimast “Jõu” etendust, kuhu veel publikut juurde mahub (homne on välja müüdud), sest mingis mõttes kõneleb see ju samast, millest minagi. Et tasub teisi kuulata ja iseenda seisukohti rahulikult selgitada ja võib seeläbi avastada, et me ei olegi nii erinevad. Kui te aga täna-homme teatrisse ei saa, siis juba nädala pärast on võimalik uuesti lavalaudadel kohata “Võõrana põhjala kõrbes” värvikaid tegelasi. Etendused 29., 30. ja 31. mail kell 19.00 ja nüüd tõesti päriselt viimaseid kordi.
Ja rääkige oma vanaemaga igal võimalusel. Või emaga. Või isaga või vanaisaga või kellegi teise ema-isa-vanaema-vanaisaga, sest nad teavad asju, mida meie ei tea, sest me pole nii kaua ilmas elanud.
Marili