Hei!
Teate! Ma pean teid paraku kurvastama. Ei teagi, kust nüüd alustada. Terve nädala olen aeg-ajalt mõelnud, et millest ma siia kirjutan. Mõtlesin ja vaagisin. Keerutasin nii mõnegi teema ümber, kuid lõppeks ei mõelnudki miskit huvitavat välja. Sellest on kahju.
Kuid millest teiega siis ikkagi vestelda?
Alustan ilmast: On pühapäev, 5. märts, ja väljas on erakordselt ilus ilm. Vähemalt Tallinnas. Puhub küll külm tuul, kuid päikese olemasolu heastab kõik kuhjaga. Aga mina istun toas.
Selles polekski midagi eriskummalist, kui olla näituseks haige. Kuid seda ma ometigi ei ole. Või siiski. Sõltub, kust mätta otsast vaadata. Ilm on ilus ja mina passin kodus.
Küsite, miks?
Seda on patt tunnistada, kuid ma olen sõltlane. Alkoholi-, narkootikumi- või pornosõltuvusest on õnneks asi kaugel. Kuid asi on veel hullemgi.
Nimelt olen ma paadunud tugitoolisportlane. Ilma naljata. Praegu on minusugusel väga raske aeg, sest käimas on nii suusa-alade MM, kergejõustiku EM, laskesuusatamise MK hooaja lõpp, koduse jalgpalli Premium liiga algus ning ka Inglismaa ja Hispaania jalgpalli meistriliigade huvitavad voorud-mängud. Ja mina jälgin seda kõike.
See on täiesti hullumeelne. Asi on isegi nii kaugel, et ma kõnnin tänaval, kõrvaklapid peas, ja kuulan mõnd spordiülekannet või vaatan seda oma nutitelefonist.
Näituseks – ma käisin eile poes. Kuid ma ei mäleta ei poodi minekut, ostlemist ega tagasiteed. Mäletan vaid (prantsuse) laskesuusataja Martin Fourcade’le kaasaelamist. Täidetud külmik ja määrdunud saapad olid tõendusmaterjalideks, et ma tõepoolest poodi ikkagi külastasin.
Sedasi on siis minuga lood. Päris nukrad, ma tean.
Kuid sellega asi paraku ei piirdu. Nimelt muutun ma spordiülekandeid vaadates vägagi emotsionaalseks. Isegi liialt. Kui juhtub, et mõni minu lemmik satub kaotama või tehakse talle ülekohut, siis tahan ma seda ise kuidagi heastama minna. Näituseks alustasin ma eelmisel nädalal Audentese spordikeskuses kergejõustikutreeninguid. Lootuses, et sedasi läheb Eesti kergejõustiklastel kuidagi paremini. Tutkit.
Jagaksin teiega enda eelmise pühapäeva facebooki postitust, mis ilmestab hästi eelpool räägitut:
“See tunne, kui sa vaatad suusatamise MM-i ja lähed närvi, et Ustjugovi-nimelisel idanaabril jälle joppab. Lootuses Eesti suusatamist kuidagi edendada, sõidad sa ema juurde, haarad garaažinurgast määrimata suusad ja lähed rajale, samas unustades, et vaevled endiselt haiguse kütkes ega oma mingusugust arvestatavat suusavormi. Kujutledes, et oled superman, võtad ette 10 km-se ringi ja paned tempo kohe algusest peale. Umbes viie kilomeetri pärast tuleb sein ette ja sa taipad, et suusad pigem takistavad kui abistavad su kulgemist. Asendad vabatehnilise sõidustiili klassikalisega, lootuses paaristõugetega kuidagi enne pimedat tagasi koju jõuda, kui korraga möödub sinust “Rossija” vormis väike suusaentusiast… Hambad ristis, pingutad siiski kuidagi vabatehnikat tõugata, üritades sedasi MM-il toimunu eest kätte maksta. Piimhappe tase lihastes on niivõrd suur, et laktoositalumatutel oleks eluohtlik su läheduses viibida. Matkides eessõitja tehnikat, üritad sa kuidagigi tuules püsida ja kujutleldava finiši lähenedes midagi lõpuspurditaolist välja võluda. Paraku tõmbab kaasvõistleja pakist trumpässa ja näitab sulle siiski oma uhkete Fischerite (suusa)taldu. Säh sulle õiglust ja kättemaksu! Samas võid end lohutada teadmisega, et 10 km aeg 36:02 polekski suusa MM-il kõige kehvem olnud…”
Siin lõpus vihjan ma sellele videole (vaadake kindlasti!).
Jah. Sedasi on minuga hetkel lood. Päris nutused, ma tean. Kuid probleemi tunnistamine on esimene samm enese parandamiseks. Hetkel üritan selle sõltuvuse kiuste kuidagi enda tavapärase eluga toime tulla. Raske on, kuid õnneks näen ma tunneli lõpus päästavat valgust… või siis mitte.
Loodan, et teil on kõik hästi!
Tulge ikka teatrisse ja tehke sporti!
Alati teie,
Kristo