Hea klient, kirja lisas on teie eelmise kuu arve! Täname õigeaegse makse eest!
Tere, Katrin! Kas saad pühapäeval mu laste järgi vaadata, tahan minna seenele!
We miss you, why haven’t you ordered for so long time?
Sel nädal meie kauplustes 50% ALE kõigile hooajakaupadele! Kiirusta!
Hei, Katrin – ma ei saa homme tulla! Sry!
Kle, kas sa mulle öömaja saad pakkuda järgmine nädal?
Your contact has uploaded a new video!
Selliseid teateid saame kõik ilmselt kui mitte just iga päev, siis nädalas nii mõnedki korrad. Aga millal said sina viimati kirja? Ei, mitte teadet, mis käsib arve ära maksta või hoopis ütleb, et varsti tuleb raamatud raamatukokku ära viia. Ei, ma ei mõtle ka seda elektroonilist kirja, kus on kokkulepe uue koosoleku või peatselt avaneva projekti taotlusvooru kohta. Ma mõtlen ikka päris kirja – sellist, mis on kirjutatud päris paberile päris pastakaga (või tindipliiatsiga või hoopis isegi vana hea sulepeaga) ja kindlasti on see kiri ümbrikus, mille peal on postmark ja tempel ka. Seda kirja ei saa lugeda helendavalt ekraanilt ning teinekord võib juhtuda, et pead natuke maadlema sõbra käekirja iseärasustega. Millal sa viimati said kirja selliselt sõbralt, kes küsib, kuidas sul läinud on? Või hoopis seda, missugune on su kodumaal viimastel nädalatel ilm olnud. Või siis: mis on Eesti rahvustoit ja kuidas te tähistate jõule? Ja päris kindlasti küsib see sõber, kas oled juba gripist paranenud ja kas su lapsed lõpetasid klassi edukalt.
Mina sain sellise kirja üleeile. Tegelikult isegi kaks. Üks tuli Saksamaalt ja teine Austraaliast. Monical sündis kaks kuud tagasi beebi ja seepärast pole ta mõnda aega saanud mahti kirjutada. Ümbrikus on ka foto väikesest Linast. Kudusin juba talle papudki valmis. Järgmise kirjaga saadan need ära. Anna aga käis vahepeal Uus-Meremaal oma ema vaatamas. Ema on haige. Ta on selle pärast väga mures, aga arvab, et kõik läheb hästi. Loodan, et ema tervis paraneb. Austraalias on praegu suvi. Annale meeldib see, talv on tema arvates jube. Ta teab, et Austraalia talv on hoopis teistsugune kui Eesti oma. Olen talle meie talvest rääkinud. Ta isegi tahaks Eesti talve näha, aga ainult hästi kaugelt.
Minu kirjakuhjas ootavad järjekorras Evi Ungarist ja Ira Valgevenest. Evi on mu kõige kauaaegsem kirjasõber. Ei mäletagi, kui kaua oleme juba kirju ning teepakikesi teineteisele saatnud. Ma arvan, et me teame teineteisest vist küll juba kõike. Aga taaskord tuleb minu kiri üsna pikk – 7 lehekülge! Midagi on ikka jäänud rääkimata ja eks vahepeal ole ka üht-teist uut juhtunud. Iraga kirjutame vene keeles. See oli minu soov – nii saan vene keelt ka värskena hoida. Ira saatis mulle sünnipäevaks muinasjuturaamatu. Ma veel ei teagi, mida talle saata. Mõtlesin, et ehk leian mõne hea Eesti kirjaniku venekeelse raamatu või hoopis koon talle sokid. Mõtlen veel veidi, õnneks on ta sünnipäev alles mais. Veebruaris on aga Evi sünnipäev. Temale saadan kindlasti paki „Tõmmu“ komme. Need meeldivad talle nii väga.
Mulle meeldis kirjutada ja kirju saada juba üsna väiksena. Arvan, et võisin olla 10-11-aastane, kui esimest korda ajakirjas „Täheke“ avaldatud kirjasõprade otsijatele vastasin. Tol ajal tundus põnevam leida kirjasõpru just enda kodumaakonnast või selle lähiümbrusest (siis sai teinekord lähimas linnas kohtumisi kokku leppida). Aga toona ei olnud veel maailm meie ees nii valla ning ega keeleoskuski poleks võimaldanud teabmis kaugele kirjutada. Kirjutasime kõikvõimalikest tüdrukute saladustest ja saatsime üksteisele välismaa kommide pabereid. Mõni neist lõhnas nii tugevasti, et see kirjalegi veel aastateks külge jäi.
Nüüd me enam kommipabereid ei saada. Saadame hoopis komme. Aga seda rohkem ikka pühade või sünnipäeva puhul. Argipäeval saadame teepakikesi. Neid saab ühte ümbrikkusse ikka mitu tükki pista. Oh, mis põnevaid teesorte erinevates riikides müüakse! Aga me saadame ka kleepse ja ilusaid värvilisi teipe. Päris naljakas, eksole? Ise veel täiskasvanud inimesed! Minu tütar arvab, et temal ei olnud 5-aastasena ka nii palju kleepse kui mul praegu. Kleepsud on aga väga kasulik ja kuum kaup – me ju tahame, et iga sõber saaks kirja kenasti kaunistatud paberil. Mul on ka palju igasuguseid värvilisi geelpliiatseid ning toredaid teibirulle. Paberite kaunistamine omab kirjasõbranduses olulist rolli ja mõjub mõnusasti mediteerivalt.
Aga ikkagi – nii paljud küsivad: no kuule, interneti ajastu, saaksid oma kirjad ju palju odavamalt ja kiiremini kohale toimetada ja no kui tahad oma kirja paberile, eks prindi siis välja! Ei-ei! See pole ju see! Teateid on kõikvõimalike erinevate vahendite abil teele läkitatud ning vastu võetud juba aastatuhandeid enne 21. sajandit. Kiri, mille sõber on just minu jaoks koostanud, kannab endaga kaasas tema head energiat ja tugevat väge. Niisugune kiri ei ole enam pelgalt mõned lehed paberit. See on just minule mõeldud ning minu jaoks oluliste uudiste ja heade soovide allikas.
Tiguposti juurde tagasipöördumine on natuke nagu ninanips ka – nips infoajastule – sellele, et kõik sõnumid saame kätte vaid murdosa sekundiga. Ja nips ka sellele, kuidas kogu aeg igast võimalikust allikast tuleb meile aina uut infot. Päris postkasti kiri aga ei sisalda kõige „värskemat“ infot. Sealne info on vähemalt kahe-kolme päeva vanune. Ja mõnikord võib juhtuda (olenevalt kirjakandja tujudest ja ilmselt veel nii mõnestki muust näitajast), et isegi tervelt kuu vanune. Need uudised, mille saame kätte veidi vananenult, oleksid nagu korraks ajas seisma jäänud, veidi laagerdunud ning seega nagu hea vein ajaga paremaks muutunud.