Tere.
mina olen kristian. Te võibolla ei tunne mind, ma olen Musta Kasti uus liige, aga pole hullu, mina ei tunne Teid ka. see ei olekski lihtsalt võimalik.
ja kuigi see pole tegelikult üldse oluline, tutvustan ennast lühidalt:
sain paar nädalat tagasi kolmeseks, enne seda olin noorem.
ajasin endal üheksandat korda elus pea kiilaks.
kannan viimased viis nädalat sama paari pükse, need on lahedat värvi.
käisin eile või mingil muul päeval Kakerdaja rabas. vihmapiisad jõudsid enne mulla alla vajumist ära niisutada kollased, punased, rohelised ja erksinised puulehed, päikesekiired, mis läbi paksu pilvkatte mitte kuidagi maakerani jõuda ei saanud, jõudsid ikkagi kuidagi maakerani ja nende lehtedeni ja siis nemad sätendasivad ja autotee läks kuidagi eriti seksikate kurvidega sealt vahelt läbi ja ma mõtlesin, et teeks pilti, telefoniga loomulikult, ja tegingi nõndamoodi, et auto kojamehed peale ei jääks (ma õnneks ise polnud roolis) ja siis vaatasin seda pilti ja sain aru, et mul tegelikult pole kaameraga telefoni vaja. märg oli, mõnus oli, head inimesed olid, süüa sai ka – minge rappa. või ärge minge, vahet pole.
mulle meeldib nick cave’i kuulata. või lugeda. või vaadata. vahet pole. aga teised inimesed on ka vahvad.
lugesin mingil ajahetkel, kuidas kellelegi priit pulleritsule ei meeldi kallistada. ja siis lugesin kommentaare ka veel. mul hakkas kahju. oma ajast.
mulle vahepeal meeldib kallistada.
eelmisel kolmapäeval kella kolme paiku mängisin tehnika tänava ääres legodega või palliga või barbiespinneritega, ei mäleta, aga siis tundsin vastupandamatut soovi autode vahele joosta ja elust rõõmu tunda, aga üks tibin saatis oma emale messengeris sünnipäevaks liikuvat pilti ja ta samal ajal vist tegeles autojuhtimisega. õnneks tal oli uus auto ja liising ja kasko, niiet kindlustus maksab suurema osa auto põhja survepesust kinni. (tegelikult see ei juhtunud minuga, aga ma jälestan telefoni ja auto kombot, ummikutes loen alati parema meelega raamatut)
mingil suvalisel õhtul tegin salatit, kuhu läks: pakk makarone, üks sibul, neli tomatit, pool purki maisi, pool purki läätsesid, pool purki päikesekuivatatud tomateid, jao järgi herneid, mingit pipra moodi asja, mis pole päris jalapeno, aga peaaegu, soola-pipart, kaks pakki vegan majoneesi, kaks paprikat, hapu- ja värsket kurki, ehk oli midagi veel. aga väga hea tuli, isegi maitsev.
naljakas, et batuudimaailmas peab isegi lauajalgpalli palli eest raha maksma. rääkimata siis virtuaalreaalsuse prillidest. mis pull on? kaotaks äkki maailmast raha ära?
sõitsin eelmise nädala jooksul neli korda tallinna ja tartu vahet. kõige naljakam oli bussiga, lux express muide, sest üks tädi ei taht üldse mu kõrval istuda. niheles. aga võibolla ta oli hambaarsti juurde minemas ja pelgas, ei jõudnudki küsida.
ma peaks muide hambaarstile vist minema, kas keegi teab mingit head kohta tartus soovitada. lihtsalt mõned kommiaugud on tekkinud. piimahambad on kõik juba vahetunud.
ühel hetkel nägi mu kolmeaastane sõbranna üht joogaharjutust tegevat naisterahvast ja küsis siiralt: “kas sa oled kurb?” naersin. jooga ja depressioon käivad käsikäes.
“prohvetit” oli tore jälle mängida, kahju kohe, et nii vähe inimesi käis. eks nad peavad nüüd sõpradele reklaami tegema.
koristama peaks jälle, teist korda täna, aga õhtul tulevad külalised.
ma lähen nüüd spasse, vist. kutsuti. pole ammu kloori sees ujunud.
See on minu esimene blogipostitus, ma luban, et ma võibolla vaatan õhtul internetist järele, mida sõna blogi tähendab. Muarust on tore, kui inimestel on hobid. või instagram. aga vahel on kahju ka. ajast. oma ajast. Teie ajast. priit pulleritsu ajast. minge rappa, tehke süüa ja sõitke ohutult. ja tuututage, kui olete rooli taga. see on naljakas. nagu itaalias oleks.