Tere!
Kirjutan Sulle siit Lõuna-Itaaliast väikelinna Cisternino lähedalt. Elan siin ühes võrratus trullos. Ah et sa ei tea, mis on trullo? Arusaadav. Mina ka ei teadnud varem. Trullo on traditsiooniline valge Puglia kivimaja, mille ehitamisel pole kasutatud mörti (ohjah, siin ma olen üritamas tõlkida ingliskeelset wikipediat… igatahes kivide vahele pole pandud mingit möksi, et need koos seisaks) ja sellel on koonuseline katus. Pilt ütleb Sulle kindlasti enam kui minu ponnistused õige definitsiooni leidmiseks.
Jah, just see sellel esimesel pildil on olnud minu elupaik viimased 9 päeva.
Elu on siin lihtne ja võrratu. Inimesed avatud, elavad ja sõbralikud. Mitte et eestlased seda ei oleks, aga päikesepaistelise ilmaga on ikka inimestel parem meel ning kui seda päikesepaistet jagub kohe kuhjaga, siis ongi kuidagi kergem tunne hinges. Puu- ja juurviljad on värsked, maitsvad ja kohalikud. Kohe-kohe saabub ka Eestis värske kraami kõrghooaeg. Õnneks tulen ma selleks ajaks koju tagasi. Aga miks ma üldse siia Itaaliasse tulin, kui kauaks ja kuidas?
Mitmed pisikesed hetked, tunded ja mõtted said omavahel kokku:
1) eelmisel suvel rääkis mulle üks tore inimene sellisest portaalist nagu workaway.info (kokkuvõtvalt: lähed kellegi juurde ja aitad teda mingite töödega ning vastutasuks saad seal elada ning süüa);
2) ma nägin aasta alguses sellist filmi nagu “Call me by your name”, mille tegevus toimub südasuvises Põhja-Itaalias – ja see meeldis mulle väga;
3) ma avastasin, et terve mu maikuu on vaba (ega üritanud seda hiljem ka millegagi täita);
4) mul tuli meeletu igatsus päikese järgi.
Ma panin need mõtted kokku: tegin workaway’sse konto, otsisin erinevaid variante Lõuna-Itaalias (sest põhjas poleks maikuus veel sellist südasuve efekti välja andnud), hoidsin oma maikuu avatuna ning siin ma olen.
Elan siin Puglias ühe võrratu pere juures. Mul on pigem tunne, nagu ma oleksin neil hoopistükkis lihtsalt külas. Ma tunnen end väga oodatuna ning nende inimeste avatus ja andmisrõõm käivitavad minuski needsamad jooned. Kui muidu võiks arvata, et selline (workaway) süsteem toimib rohkem “päts pätsi vastu” (teed nii mitu tundi seda tööd ja saad nii mitu pätsi saia vastu), siis praegune situatsioon õpetab hoopis andmisest rõõmu tundma. Tee, palju sa teed, aga tunne sellest rõõmu. Vana hea – anna ja sa saad palju enam vastu kui võttes.
Siin peres on ka üks võrratu koer Filomena. Me saame esimesest päevast saati väga hästi läbi.
Üks asi, mis mind päris närvi ajas umbes neljandal päeval, oli poes käimine. Kahes 10km raadiuses asuvas poes käimine võib aega võtta kolm tundi. Oeh! Eestlaslik ajaplaneerimine minus on puhta pea peale keeratud. Inimesed kuidagi kulgevad siin ja kõigil on alati aega üheks korralikuks vestluseks. Olgu see siis tuttava või võhivõõraga. Minu kuklas käib ainult mõte, kui palju ma selle ajaga aias ära jõuaksin teha: oliivipuid pritsida, heina riisuda, hoovi kividest puhastada jne. Aga ei, meie kulgeme läbi päeva…
Mul on tunne, et siin ei võeta tööd rügamisena. Et nii mitu tundi rügan ja siis nii mitu tundi puhkan sellest. Kõik on poolspontaanne protsess. Aga tehtud saab sellegipoolest väga palju. Sama palju kui rügades. Lihtsalt hiljem pole vaja rügamise haavu parandada.
Ma ei taha praegu öelda, et üks variant on õige ja teine väär. Iga asja jaoks oma aeg. Aga isiklikult tunnen küll, et olen harjunud oma elu liigsel määral kontrollima (kas siis läbi väga konkreetsete päevaplaanide või muu läbi) ning teen tööd selle rügamise elemendiga, mille tõttu hiljem on vaja haavu lakkuda.
Oh, mida siis veel? Kui Sulle selline maailma avastamine huvi pakub, siis soovitan soojalt workaway.info lehega tutvuda. Kui lihtsalt reisida tahad, palun tule Pugliasse. Ning lõpetuseks kuula pala, mis inspireeris selle kirja pealkirja.
Neljapäeval liigun edasi Sitsiiliasse ökoveini karjamaadele.
Nägudeni!