Esiteks, mul on nii kahju, et ma midagi Musta Kasti talgutest kirjutada ei oska, sest mina… olen Liina ja olen endiselt Ameerikas. Kuigi ka siin, kus ma elan, toimusid eelmisel nädalavahetusel talgud. Õnneks oli ka ilm viimaks enam-vähem ilus ja kuigi inimesi polnud just liiga palju, oli neid ometi mõni ja see on juba hea. Prügi tekib siin umbes kümme korda rohkem ja sorteeritakse küll pakendeid, aga biojäätmeid ja olmet mitte. Iga toode pakendatakse poes kahte väiksesse kilekotti ja igasse topeltkotti pakitakse 1-3 toodet. Tavaline poeskäik koosneb vähemalt (!!!) kümnest topeltkotist. Te võite ainult ette kujutada, millise ülbe eurooplase mulje ma endast siin läbi aegade jätnud olen. Esiteks, mu reageerimiskiirus pole siiski piisav, sest neil on enamasti pakkimiseks eraldi inimene või teevad nad seda ülihelikiirusel pahaaimamatult leti all samal ajal, kui sina pangakaardile tähelepanu pöörad. Mõnikord saan veel sabast kinni ja suudan hõigata “nõu tabelbääg PLIIIIIISS!”, aga enamasti on neil kõik juba valmis ja siis ma lihtsalt kougin ühe koti vähemaks või pakendan umbes kolme topeltkoti tooted ühte kotti. Ja ilmselt te kujutate ette, et sellega võidab maailm viis kasutamata kilekotti, aga ei – on palju ka selliseid kordi, kus nad need 5 kasutamata kotti lihtsalt prügikasti viskavad.
Ja mul on nii kahju seda öelda, sest ma tunnen, et eestlased on niii tublid, teised skandinaavlased on samuti väga teadlikud ja leidlikud ja taaskasutavad või -leiutavad vanast uut, aga – ameeriklased on nii hirmus ignorantsed või naiivseid või misiganes see õige sõna on, et neid ei huvita muu, kui et oleks mugav ja HEA TEENINDUS ning et mis silmist, see meelest. Ja see on tõesti väga kahetsusväärne ja ma ei tea, kuidas neid selles osas harida, aga me peame seda tegema, sest Ameerika on nii suur ja iga päev tekib nii nii palju plastikprügi (näiteks vajaksid nad eraldi KÕIKJALE kohvitopsidele mõeldud prügikonteinereid ja kavalat lahendust, kuidas neid ümber töödelda). Nad on siin väga leidlikud ja näiteks paljudes kohtades saab odavamat kohvi või ostu eest topeltpunkte, kui oma topsiga tulla, aga probleem seisneb selles, et see lahendus peab endiselt olema mugav ja kiire. Inimesed armastavad oma topsi mitte kaasa vedada, mitte otsida kohta, kus seda pesta jne. Neid ei huvita isegi see, et nad raha säästaksid.
Aga nüüd natuke positiivsemal noodil: ma sain endale eelmisel nädalal jalgratta! Ja just nüüd on ilmad ka siin nii ilusad ja väga mõnus on ringi kruiisida. Eks see natuke haakub ka teadliku keskkonna säästmisega, aga üldjuhul on lood siin ühistranspordiga õnneks väga head. Ja mul läheb hästi! Nii hästi kui teisel pool maailma teises ajatsoonis minna saab, kui Eesti sõpradega on isegi Skype kõned või FaceTime kõne raskendatud, sest ajavahe on 7 tundi ja päev kuidagi libiseb käest. Õnneks ma tulen juunis pooleteiseks kuuks tagasi ja ma juba nii ootan oma Musta Kasti sõbrakestega kohtumist, sest neid ega nende varjutaolistki inimest pole siinpool veel kohatud. Loodan, et teil on ka kevad kohal ja peatse kohtumiseni!