“Huh! Tartu ei meeldi mulle! Ma ei kujuta ette, et ma võiks selles aeglaselt kulgevas linnas elada.” Miks? “Mulle lihtsalt ei meeldi see linn! Ma ei sobi sinna ja pealegi ei ole asi minus, asi on selles kummalises tundes, mis mul seal tekib. Justkui olen kuskil, aga samal ajal olen mitte kusagil. Asun seal justkui vaakumis – ei ole õhku, ei ole ruumi, ei saa hästi liigutada ja igalt poolt on natuke ebamugav!”
Siinkohal on paslik mainida, et niimoodi mõtles Birgit kuskil 10 aastat tagasi. Kuid niimoodi ma päriselt mõtlesingi. Halastamatu Tartu-vastane ja kuigi mul ei olnud lemmiklinna, siis olin ma väga kindel, et välistusmeetod töötab sama hästi ning Tartu oli seal kaotajaks – üks, mis oli kindel: Tartu on big NO-NO!
Noh, võite arvata, kui pettunud ma olin, kui teisel kursusel, kõikide teiste suureks rõõmuks langetasime otsuse, et Must Kast tuleb ja ta tuleb just Tartusse. Appi! Isegi Musta Kasti nimel – ei, ei, ei! Naeratavad ja õnnelikud näod ümberringi ja mina oma väikeses egoistlikus maailmas (loe joriseva mürsiku häälega): “Aga ma ei taha, mulle ei meeldi seal, miks just seal, see on nõme, üäää, üääää!” Ja olgem ausad, ma ei hoidnud ennast tagasi: kõik mu sõbrad said sellest teada! Hüüdsin kähedal häälel mäetippudelt, et kõik ikka teaks, kuidas ma kannatan, kuidas ma ennast ohverdan – kolin linna, mis mulle üldse ei meeldi! Aga seda kõike Musta Kasti nimel! Vaadake mind, mina teen suurima ohverduse! Mina! Mina! Mina! Kuni Maarja, kaine mõistus mu elus (meeldib see mulle või mitte), võttis asja lihtsalt kokku: “Birgit, sulle ei meeldi ju ükski linn, mis vahet seal on, millises neist sa siis elad!” Noh, palju õnne! Nii oligi! Jama kui suur! Mu välistamismeetod oli tõesti olnud halastamatu – ei olnud enam midagi välistada! Pekki! Ma olen iseennast petnud! Kellele sa seda kurtma lähed – mitte kellelegi! Ja siis istud oma probleemi otsas, mille oled ise välja mõelnud! Kuradile kõik, ainus, mida muuta sain, oli MINA. Ilmselgelt ei olnud ma ka siis suurepärane sõnastaja, ja kes olekski tahtnud kuulata mu traktaati: ärme koli Tartusse. Ainus variant oleks olnud loobuda Mustast Kastist ja seda ma teha ei soovinud. Noh, ja siin ma olen.
Eee… vahva lugu, aga milleks? Birgit? Noh, asi on selles, et käes on muutuste aasta. Endalegi üllatuseks ma kolin. Mitte Marjast Vaksalisse, vaid Tartust Tallinnasse. Kauaks? Mulle tundub, et kauaks, jäädavalt! Jaburad sõnad… jäädavalt, minust saab tallinlane. Mu kodu ei ole detsembrist enam Tartus! Elu keerutab mind mööda ilma ringi, aga seal, kus on su süda, sinna viivad ka su jalad. Minu puhul me lahkume küll koos, st minu süda ja minu jalad, aga sinna ma tahan jääda, kuhu mu süda paigale jääb. Super loogiline selgitus, aga noh, nii ta on! Ma (me) kolime!
Ja nüüd olen uuesti selle ammuse küna ees. Mulle ei meeldi Tallinn! Kuigi ma usun, et ma ei ole ka Tartuga parimaks sõbraks saanud, siis olen ma temaga harjunud, ta on mulle kodune – kõikjale saab jala või rattaga, ma reaalselt kohtan tänaval inimesi, keda ma tean või tunnen ja peamine, siin on Must Kast. Jah, ma ei lahku ju Mustast Kastist, ärge saage valesti aru, Mustast Kastist ma ei lahku, ma lihtsalt elan põhikohaga Tallinnas. Tänapäeval on kõik võimalik! Tagasi probleemi juurde! Mure on selles, et kuigi esialgu ei arvanud ma Tartust midagi, siis on ta mind vastu võtnud ja mulle kodu väljaspool kodu pakkunud. Tunne, et mul on koht, kuhu minna, et sõbrahinnaga kohvi osta, leti ääres jutustada või Musta Kasti kontoris laua taga tööd teha. Ilmselgelt räägin ma Genialistide Klubist ja Mökust. Ja kuna ma olen enda kõige halvem peremees, siis ei oska ma kohe üldse kodus töötada ja kui vaja, sammun ma alati rõõmsal meelel Genialistidesse, et seal “kontor” püsti panna. Nüüd, kui ma varsti enam Tartus ei ela.. kuhu mul seal Tallinnas minna? Kus on seal mu kodu väljaspool kodu? Nagu ei olegi! Ja see teeb mind kurvaks, et ma jään pidetuks, et ma jään seal kuidagi üksinda. Muidugi, ma võin ju hakata “kohvikukontoreid” pidama, olen proovinud, aga need muutuvad jube tüütuks juba pärast paari päeva. Lisaks mõjub see laastavalt rahakotile. Raamatukogukontor? Jah, ka variant, aga peamine mure ei olegi ju lauas ja toolis, vaid inimestes, kellega kohvi ostes jutustada! Mökus on alati keegi, kes mind teab, kellele ma ei ole tundmatu piff arvuti taga. Ja ma ei taha olla suvaline tundmatu! Mulle meeldib Tartus! Appi! Ehk siis sama vana küna hullem variant – mul nagu polegi Tallinna vastu midagi, aga Tartus on väga mõnus ja tore!
Jah, justkui mulle meeldib Tartu. Oeh! Aga kunagi meeldis mulle ju Tallinn… vist… ehk meeldib jällegi! Ja vahest on distantsilt kulgev romanss Tartuga see, mis kõik ka Tallinnas paika loksutab. Ma loodan ja usun!