Usun, et me kõik, kes teda vähesel ja rohkemal määral enda “beebiks” peame, on ta edusammude ja arengu üle uhked. Olla teatri tekke juures, enda panusega ta arengut toetada, tema väikeste edusammude üle rõõmu tunda, tema eksitustest ja vigadest õppida, hingevärinaga tema etteasteid jälgida, tema tuleviku üle juurelda, karta tema ümber muutuvat maailma, sest äkki ta ei leia selles kohta; loota, et temast kasvab teater, kellel on palju sõpru, loota, et teda vajatakse ja temaga kohtumist oodatakse, uskuda, et tema, kui ta soovib, suudab maailma muuta, loota, et ta hoiab koos sõpru ja inimesi, uskuda, et ta saab hakkama ka siis, kui meie väsime, veenduda, et tal on piisavalt onusid ja tädisid, kes ta eest seisavad, loota, et pikale reisile minnes on ta esimesena sind tervitamas ning uskuda, et rõõm, mida ta meile pakub, kaalub kannatamise, töö ja vaeva tuhatkordselt üle, see kõik kokku on kogemus, mis kulutab ja väsitab, aga ka rikastab ja rõõmustab – see saab kuuluda ainult vähestele, meile, kes me Musta Kasti sel teel saatnud oleme.
Aga kuhu edasi? Ilmselgelt oleme maimiku east välja kasvanud ja enam ei piisa tiitlitest nagu “kõige uuem”, “Tartu Ülikooli VKA 10. lennu tudengid tegid teatri”, “me teeme seda teatrit esimest korda” jne. Vaikselt hakkab kätte jõudma aeg, kus enam sõnadest ei piisa, kus on vaja ennast leida, et saada ühiselt aru, kes me oleme, mida oluliseks peame, aga seda kõike läbi tegude. Olen alati uskunud, et teater ei pea end manifesteerima sõnades, vaid tegudes. Sõnad üksi ei tähenda peale idee mitte midagi. Me oleme kolme tegevusaasta jooksul toonud lavale 17 uuslavastust, mis on täiesti ulmeline number – suisa hullumeelne. Me olemegi ainult tegutsenud ja tegutsenud ning ühine osa selles ei ole mitte lavastuste temaatika või fakt, et me kõik oleme kursakaaslased, ega ka see, et kõik esietendused on toimunud Tartus, vaid tõdemus, et selle taga on olnud metsikul hulgal tööd, ennastsalgavat pühendumist, magamata öid ja kehva vaimset ning füüsilist tervist. Me oleme kolm aastat kütnud loosungi “kes teeb, see jõuab” all ning seni oleme vahvalt ja vapralt hakkama saanud. Me oleme elus ning Mustal Kastil läheb aina paremini ja paremini. Kuid mulle tundub, et see loosung hakkab vaikselt kuluma, sest varsti enam ei jõua!
Kas hakkan mina väsima või olen juba liiga vanaks saanud, aga aina enam meeldivad mulle mõtted, et pigem vähe, aga kvaliteetselt, pigem vähe, aga rõõmuga, pigem vähe, sest siis jõuab puhata, pigem vähe, aga suure süvenemise ja pühendumisega. Kõik, mida mina soovin, on see, et kord saabuks aeg, kus teater “valmis” oleks, kus ma saaks keskenduda loomingule – lavastamisele ja näitlemisele, aeg, kus ma ei peaks žongleerima viie erineva rolli vahel, aeg, kus meid on leidnud inimesed, kes meid selles aitavad.
Kuid samas on mu pähe sattunud ketserlik mõte: “milleks see teater”, sest see, mis väsitab, on ju ikka ja ainult teatri nullist ehitamine, mitte erialane tegevus. Ja sõnade all “milleks see teater” ei mõtle ma kindlasti mitte loomingut, vaid teatrit kui organisatsiooni. Mulle tundub, et vaatamata sellele, et olulised on me teod (st lavastused ja looming), kulutame me 50% oma ajast fiktsiooni loomisele, milline üks teater olla võiks, mismoodi välja näha, kus tegutseda, kust rahastust leida, milline on meie läbiv viusaalne tervik, kui palju prožekoreid ning mitu meetrit tantsupõrandat meil olla võiks, milline on meie repertuaar, kes on meie direktor, kas riik hakkab meie tegevust toetama. Olulisem tunduks lihtsalt tegutseda, luua lavastusi, sest me tahame neid teha, mitte seetõttu, et peame. Ma kindlasti ei ütle, et see nii on ja riigiteatriks muutumisest oleme veel väga kaugel, aga äkki me kulutame rohkem energiat teatriks olemisele kui teatri tegemisele? Äkki ma peaks Musta Kasti vaatama uuesti kui võimalust, mitte kui kohustust, sest ta on viimaseks muutumas. Aga äkki ei peaks see üldse nii olema, äkki peaksime sellest teatri ehitamisest loobuma – vahet ei ole, kas me plakatid on ühte nägu, sest kedagi ei huvita, me ei pea ainult Tartus esietenduma, me ei pea ainult Musta Kasti näitlejaid kasutama, peaasi, et ma lavastaja ja näitlejana panustan 100% ja usun, et see, mida ma teen, kõnetab ja puudutab vaatajaid. Must Kast on ju ainult meie ja meie looming, mitte “teatrimaja”.
Birgit