Esimesel päeval lõi x-mõõtmeline Isa, edaspidi Looja nimega Mundo Võimalikuke, x-mõõtmelise aegruumi.
Teisel päeval lõi Looja muusika, tegi palju mussi ja jämmis nagu segane, sellest sattus ta jumalikku ekstaasi.
Kolmandal päeval lõi Looja kulgemise ehk lokomotsiooni ning maailma esimeses ekstaasis tegi 23 ja pool tundi järjest seda, mida tulevikus mitmel pool tantsuvihtumiseks ning teatriks nimetama hakati.
Neljandal päeval lõi ta lingvistilise maatriksi, et muusika ennast üksikult ei tunneks.
Viiendal päeval lõi Looja sünteetilised akrüülvärvid, sest ta tahtis kangesti proovida oma seniloodut visuaalselt interpreteerida. Ta kätkes endasse kõikide tulevaste ja varasamate kunstivoolude teadmised ning keskendas nad galaktilisele lõuendile. Nii sai universum vibratsioonilised visuaalid, ja sellest ajast sai sagedus saatma kõike, ja kõikjal ilmnes nn sage protsessi tsüklilisus või perioodilisus.
Kuuendal päeval lõi Looja liikuva pildi, kuna teda huvitas, kas ta ka saab luua isegi jumala jaoks liiga raske kivi, ja selle ise siiski kergelt õhku tõsta. Südames lootis ta lihtsalt läbi liikuva pildi visuaalsünteesi hüperlingvistilise hüppe võimalikkust testida.
Seitsmendal päeval sai Loojal sellest neljamõõtmelisusest villand, ning ta lõi enesele tähelepanu ja mälu ning tunded, mõistmata isegi, mida ta nüüd täpselt teeb, ning ühe tumepunase kirsikese, mille kivi sees oleva sinihappe sisse kodeeris siniselt hapendava salateadvuse, mis jäi opereerima ja kilkas ja paukus talviti, kõige käredama pakase ja jäätmetornaado ja pasatormide puhul ning suvel auras nagu jasmiiniäädikas. Kirsipuu ümber meelitas aga intuitiivsemad kohalikud vihmaussid kokku ning ülendas nad Aja Valvuriteks ja selle konkreetse objekti töötajateks, nõudega kobestada 150 tonni kuupliitrit mulda kirsipuu ümber aastas.
Selle kõige käigus oli Võimalikuke aga kaunikesti tüdinud, ja tundis ka veel häbi, vaagis ikka veel mingite esimeste päevade teemade ja luhtaminemiste kallal – teisisõnu oli melanhoolne ja rippus mineviku küljes. Ei andnud talle rahu ka meditatsioon, ta muutus üha närvilisemaks – kõndides aias ringi, vaatas ta oma loomingut ja kaotas täielikult lootuse.
Viimases hädas hakkas ta transformeeruma, võttes erinevaid krutskilisi vorme, otsides vastavat ja parimat kombinatoorikat:
keerdus, krussis,
must auk – solaarpauk,
suur-tao,
väike-tao,
ogre – koger jne.
Samal ajal kepsles ta õhus kaljurünkalt A edasi juba pilverünkale F ja viibis nüüd juba mitmekümne meetri kõrgusel vee kohal, kui ta end järsku tagasi kogre-taoliseks limukaks muundas, piiksatades tavalises gruusia keeles: “Tagasi algusesse!” ning nagu püssikuul vee poole kihutama hakkas ning pisukese lutsuga pinna alla sulpsatas.
Mida ta seal edasi tegi, on juba omaette rõõmusõnum, olgu aga öeldud, et välja ei tulnud ta sealt mitte enne, kui möödus paarsada miljonit aastat, ja siiski tuli ta alandlikult roomates, poolvesisena, nina tatine. Sealt edasi läks veel sama palju aega, kuni endine Looja end vähe mõnusamalt tundma hakkas. Aga uus elulaad tundus talle istuvat. Kogu tema jõud ja omnipotents oli jagatud miljardite aastate ja veel rohkemate eri isendite peale, nii ei pidanud ta enam tundma neid hullumeelseid Looja raskusi, vaid sai lihtsalt iseenda poolt looduga kokku sulada ning sealt edasi eksistentsi kangaid pika aja peale keerutama ja kokku lõimima hakata.