Mul meeldib teha elust vahekokkuvõtteid.
Panna mõni puuduv punkt või koma.
Et hiljem neid poolunustatud mõtteid
Ma võiksin lugeda kui raamatut mis oma.
Ma kirjutasin need read ammu. Eelkõige selleks, et enda jaoks mõtestada, kui kaugele ma omadega jõudnud olen võrreldes mõne varasema hetkega. Tekitada mittepidulikke verstaposte.
Siin aasta lõppedes tagasi vaadates on Must Kast oma neljanda hooaja poole peal ka ikka tublis seisus. Siia, 2017. aasta numbrisse mahuvad:
– Kaleidsodkoopiline turbakomöödia eestlusest ehk “Peks mõisatallis” esietendus
– Lennart sai maha “Röövel Rumcajsiga” Teatri Kodus
– Nelja lavastaja veetud “Siuru sada” tõlgenduspusle ja Musta Kasti kolmanda sünnipäeva pidustused
– tegime “Jõuga” jõulise tuuri üle Eesti
– suvel sumises Must Kast soomlastega, luues “Kaksismaa/Kaksoismaa”
– augustis saime põhjuse oma maailmavallutuskaardilt Hiina kleeps maha võtta, sest “Õhupallid” andsid seal oma panuse laste kujutlusvõime püsimajäämisse
– septembris Draamatasime off-programmiga teemal “Ületoodetud teater” ning avasime neljanda hooaja oma läbi-linna-lavastusega mööda Tartu tänavaid tantsides
– sügisel andsime terve rea etendusi Tallinnas
– kutsusime detsembris 100 last, kes ehk muidu ei satukski, teatrisse.
Ja kui ma selle kõik enda vaatevinklisse lükkan, pole mul vist kunagi nii kiiret aastat olnud. Suvest taastusin poole sügiseni ning praegugi olen vastu võtnud mitmed väljakutsed, mis alles ootavad suurepärast sarvisthaaramist uuel aastal. Samas – kahe linna vahel elades õnnestus mul Tartus lõpuks inimväärsesse elamisse kolida ning sain sünnipäevaks kõige õnnelikuma versiooni iseendast.
Üleüldiselt…
…ei teagi, kas on vaja kokkuvõtteid. Lõppude lõpuks elame hetkes, vaatame tuleviku poole ning kõik, mis on möödunud, on olnud vajalik siia hetke jõudmiseks. Ehk tuleks seda lihtsalt nautida. Aga teatav rahulolutunne tekib küll puhtast teadmisest, et polegi niisama lulli löödud, vaid on midagi siin ilmas tehtud ka.
Ilus on aeg ja ilus on olla.
Head uut aastat!
Õnnelik Jaanika.