Tere, lugeja!
Kirjutan sulle sellest, kuidas maailm on väike (aga piisavalt suur samal ajal) ja miks mulle meeldib selles ringi käia ning seda tervikuna näha ja tunda.
Ma ei taha rääkida reisimisest, vaid just reisikogemustest, nimetades teel olemist sedapidi. Kogemused, kus ühte kindlasse kohta ja aega on kokku tulnud maailm (olgu väiksem või suurem), erinevad inimesed erinevatest kultuuriruumidest ja rahvustest, kes oma kohalolekuga loovad selle suure pildi. Mul on õnn olnud kogeda seda kirevat grupitunnet vähemalt kuuel korral eri riikides ja see on see, mis paneb mind edasi tegutsema, innustuma, mõtlema ja tundma enda (mugavus)tsoonist väljaspool, väljaspool piire.
Niisama reisimine on tore puhkamine ja nautlemine, aga see tüütab ruttu ära, igav hakkab, kuna sisulist tegevust on vähe (kui ei ole just endale seatud väga konkreetseid eesmärke). Ma olen puhtalt turistina reisinud u viiel korral, arvestades sisse kooliaja ekskursioonid naaberriikidesse; lisaks on külaskäigud sugulastele/sõpradele, mida ma ei oska hästi asetada ei ühte ega teise potti, ning hääletamine riikide vahel, mis on veel täiesti omaette kategooria või tegevus. Erinevate haridus- ja kultuuriprogrammide, vabatahtliku või muu töö, festivalide ja kokkusaamiste raames olen maailma kogenud u 12 korral. Põhjus, miks see mind ära ei tüüta, on lihtne – see peitub selles maailmas, mis ümberringi tekib koos inimestega kõikjalt mujalt ja koos kohalikega, kohalike kommete ja toitudega, mõtete ja tunnetega, ürituste ja juttudega. Siin ja praegu, just selliste peegeldustega, mis maailmal sel hetkel öelda on. Laseb tunda eripalgelisi emotsioone, luua teadmisi ja suhteid, palju kaasa võtta ning endast anda. Ja inimesed saavad olla nemad ise, lihtsalt inimesed, mitte see veider liik või seisund – turist – mingi kindel olek, kuidas sind võetakse ja nähakse. Sellel üksikisikute tasandil on ainult avatus, ausus, usaldus, uudishimu (AAUU(:), mis meid juhivad – vabadus. On koostöö, mitte võitlus. On soov tundma õppida, mitte maha teha ja kritiseerida. On puhtad tunded ja võimaluste kirevus. On grupivaim. Ja muidugi usk headusesse ja lootus.
Need on mõtted, mis mind kannavad seoses teelolemisega ja n-ö ärakäimisega. Ja tänu sellele hindan ma üha kõrgemalt hetki oma kodumaal oma inimestega. Eesti on vinge ja teadlikult või mitte teen ma kogu aeg sellele mõnuga reklaami. 😀
Täiesti eraldi teema on reisikogemus looduses, tema võlusid ja valusid tundma õppides. Sellest aga mõni teine kord.
Praktilisest küljest, enne kui oma monoloogi lõpetan. Pidev teelolemine ei soosi mõistagi ühes kohas olemist ja enda jäägitut pühendumist ühele organisatsioonile. Siin ja seal on juba kõlanud, et annan Musta Kasti tegevjuhi ülesanded üle võimekale tegijale, oma kursavennale Henri Roosipõllule, jätkates ise mõne kindla lavastusega (hetkel noortelavastused) ning rahvusvaheliste projektide ja võimaluste leidmisega. Usun siiralt, et sellest saab Kast ainult võita. 🙂
Täna siin, homme seal!
Heaga
Reeli