Tundub, et igaühel meist on mingisugune narratiiv enese kohta, mida on raske muuta. Võib-olla muutmisest veelgi raskem on üldse märgata selle eksisteerimist. Mitte et narratiividel iseenesest midagi viga oleks, kuidagi peab ju seda hirmus kaootilist maailma ohjes hoidma ja enese jaoks mõistetavaks tegema, aga paraku – kui muutus on vajalik, siis jäävad need igavesti sama mustrit kordavad lood lihtsalt ette.
Näiteks ise olen viimasel ajal märganud, et ma olen terve elu elanud endale rahulikult korrutades, et ma olen hea inimene. Et olgu kõige muuga kuidas on, aga hea inimene olen ma kindlasti. Ja see väljamõeldud headus lubab ausalt öeldes vahepeal olla ka päris ebameeldiv inimene, sest igasuguse nõmeda käitumise vabandab see kontseptsioon välja: kuna ma muidu olen hea, siis paar apsakat on lubatud.
Ehkki kurbloolisus seisneb ilmsesti selles, et ei minul ega kellegi teisel ei ole üldse mingisugust tuuma, et me koosneme ainult oma tegudest, mida me iga päev teeme või tegemata jätame ja ükski mineviku hea või halb ei ole olevikus oluline.
Teine asi on tarkusega. Üldiselt arvavad vist kõik, et nad on arukamad kui kõrvalseisjad. Ameerikas olla mingi uuringu järgi 65% inimestest arvanud, et nad on keskmisest targemad – tsiteerides lõbusat seltskonda lastelavastusest “Lood pildi seest”: “Ei mahuuuuu!”. Ja on veel ka Dunningi-Krugeri efekt, millesse süvenedes saab ainult järeldada, et on väga raske teada, milline sa täpselt oled, iga hinnang on petlik. Küll tahaks, et võiks olla keegi, kes saaks sellesse kuidagi objektiivset selgust tuua ja õigluse maksma panna. Et kuidas siis on, kes meist on tegelikult rumalam või halvem inimene. Siinkohal vist hakataksegi jumalaid välja mõtlema.
„Kui sa surnud oled, siis ei saa sa ise sellest aru, ainult teistel on raske. Samamoodi on siis, kui sa loll oled.“ Nali naljaks, aga see hirmutab tegelikult küll.
Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis ühest väga inspireerivast artiklist, mida ma suvisest Vikerkaarest (2018, 7-8) lugesin. Selle on kirjutanud David Graever ja David Wengrow. Internetis saadaval ingliskeelsena: „Kuidas muuta inimajaloo kulgu (vähemalt selles osas, mis on juba toimunud)“.
Võtan väga pealiskaudselt kokku, rõhutades oma soovitust ka originaalartiklisse süveneda: 18. sajandil kirjutas Rousseau mõtteeksperimendina, et inimsoo areng on kulgenud üsna lineaarselt ürgsest süütuseseisundist tsiviliseeritud inimese suunas, tuues endaga paratamatult kaasa ebavõrdse ühiskonna. Ja ehkki Rousseau ise kirjutas, et „… seda uurimistööd, mille me siin ette võime võtta, ei tule pidada ajalooliseks tõeks, vaid pigem hüpoteetilisteks ja tinglikeks mõttekäikudeks, mis sobivad paremini asjade loomuse illustreerimiseks kui nende tegeliku algupära kättenäitamiseks…”, ei ole pärast teda suurt midagi muud tehtud kui tema visandatud lugu edasi suust suhu ja raamatust raamatusse jutustatud.
Lugu sellest, kuidas inimesed elasid kunagi väikestes korilasrühmades, kus valitses võrdsus ja õiglus; kuidas nad hakkasid tegelema maaviljelusega; kuidas tekkisid linnad ja riigid, mis tõid endaga paratamatult kaasa hierarhilise valitsemissüsteemi. Niisiis, kui me tahame võrdset ühiskonda, on see võimalik ainult tagasipöördumises ürgaega.
„„Ebavõrdsus” on niisugune sotsiaalsete probleemide raamimise viis, mis sobib hästi tehnokraatlikele reformijatele, sedalaadi isikutele, kes algusest peale eeldavad, et igasugune reaalne nägemus sotsiaalsest muutusest on juba ammu poliitiliselt laualt maas.“
Aga tegelikult on pärast Rousseau’d leitud lademetes arheoloogilisi tõendeid nii selle kohta, et korilased elasid vahepeal hierarhilistes süsteemides, kui ka selle kohta, et on olemas olnud egalitaarseid linnaühiskondi. Kuid kuna need leiud ei sobi kokku meie üldlevinud narratiiviga, siis jäetakse need lihtsalt tähelepanuta. Kusjuures selle narratiivi oluline osa on ka selles, et koos ebavõrdsusega loodi ka olulisi asju nagu näiteks kiri – ja üldse polegi nii keeruliste asjade väljamõtlemine võrdusel põhinevas ühiskonnas võimalik.
„Tähelepanuväärne on aga see, et hoolimata enesega rahulolevast toonist ei põhine niisugused väljaütlemised mingisuguselgi teaduslikul tõendusmaterjalil. Ei ole vähimatki põhjust uskuda, et väikestel gruppidel oleks eriline tõenäosus osutuda egalitaarseteks või et suurtel peaksid tingimata olema kuningad, presidendid või bürokraatiad. Need on lihtsalt faktide pähe esitatud eelarvamused.“
Lühidalt: tahaksin veel suurt osa sellest artiklist tsiteerida, aga milleks, kui kõik võivad seda ka ise lugeda. Ma tahan öelda seda, et tasub ikka mõelda, kust üks või teine teadmine tuleb. Ja mis on see, mis on tegelikult ümberlükkamatu. Kusjuures see on väga keeruline punkt – sest lubades üldiselt omaksvõetud tõdedes kahelda, annan ma teatud eluõiguse ideedele, mis panevad inimesed oma lapsi, koduloomi ja vanavanemaid klooriga mürgitama. Muidugi on ka teadus omamoodi usk, sest väga paljusid teadusega tõestatud asju ei ole tavainimene võimeline järgi kontrollima. Aga ma ei tahtnud üldse sinna jõuda.
Vaid hoopis: olles eile koos umbes 13 miljoni inimesega maailma koristanud, tahaks ikkagi uskuda, et tegelikult on igasugused asjad võimalikud. Oh – oleks ainult jõudu, et eristada tõelist paratamatust ja sügavale juurdunud eelarvamust. Ikka tuleb mõni tore onu, kes ütleb, et teatrit ei saa teha, kui kunstilist juhti pole. Ikka tuleb mõni tore tädi, kes ütleb, et pole üldse mõtet koristada, sest midagi niikuinii ei muutu. Ja ikka tuleb keegi tore inimene, kes ütleb, et naiivseid mõtteid on tüütu kuulata ja ei tasu muutuda infantiilseks.
Aga mina ütlen, et ma olen täiesti ära tüdinud igasugusest apaatiast, irooniast ja vingus näoga vaatamisest, kui maailm on nii põnev koht.
Meil algas viies hooaeg. “Prohvet” ERMis 28. septembril, ilmselt viimane võimalus Tartus. Lapsik, aga siiski oluline. Kui sa tuled, olen rõõmus.
Tervitab Kalvet