Ei tea, mitmes päev. Valgust on vähe. Jõudu jääb ka vähemaks: vaja mandariine või šokolaadi või kallistusi, sest pimedus vaevab ja kell kuus õhtul on tunne, nagu oleks kell üksteist. Meie laev ikka liigub, aeglaselt ja sujuvalt suure esietenduse poole.
Nädala pärast oleme sadamas! Loodan, et meeskonnal varusid ikka jätkub. Aga igaks juhuks sooviks kõigile sooja ja päikest, mida mäe otsast nüüd iga päev saab alla tuua. Ahoi!
Vahepeal olen jõudnud üle parda lennata, et ballidel TUURitada. Jäädvustasin ka erinevaid KOHAlikke. Õnneks ujusin laevale kohe järele, ainult unetunde on vähe olnud. Olen väike merezombi! Seda küll varem nähtud pole!
Aga näiteks täna zombitasin pärast laevateki küürimist läbi suurelt laadimiselt: saabus isiklikult meie kõigi Vanama, kõikide kastide ja kassidega. Hurraa! Terve meeskond tervitab, kergitab kaabusid ja rõõmustab ülevoolavalt.
Teate. Tahan jätkuvalt rääkida sellest, et siin laeval on tore. Piisavalt väike ja piisavalt suur. Kõike on piisavalt. Mäletan teatrikooli esimese kursuse keskel tekkinud üldsust valdavat tunnet, kus kooli sissesaamise vaimustus ja kultuurišokk vaikselt vaibunud oli ning hakkas tekkima arusaamine, et nüüd on töö-töö-töö.
Ma ise võtsin enda jaoks vastu otsuse, et ma ei lase sellel esmakursuslase entusiasmil kaduda, lähen alati hurraaga uutele väljakutsetele vastu. Küll ikka lõpuks õnnestub, küll lõpuks hakkama saan.
Nüüdseks on ka meie väikses teatris tekkinud midagi sarnast, arusaamiselaadset, et kuidas need asjad siin ilmas ikkagi käivad: mõned kogemused eelnevatest projektidest on hinge taga, nüüd juba on vähem uut. Aga mingi rütm on sees ja edasi me laugleme.
Teine paralleel: kui oled just uude kohta kolinud, kõik oma esemed oma käe järgi ära paigutanud ja naudid seda KOHAlejõudmisetunnet. Aga see vaimustus ununeb iga päevaga väikese sammukese võrra, kui uudsus kaob ja tekib harjumus. Samas võiks iga kord uksest sisse astudes mõelda: vaata vaid, kuhu ma endaga jõudnud olen, siin ma olen, sest teisiti ei saa, siin on minu pesa. Ja kui see tunne muidu ikka tahab meelest ära minna, siis on vaja sõbrad külla kutsuda, sest nemad näevad kohe kindlasti ka sulle harjumuspärast uue pilguga.
Käisin vahepeal Kaijal kääridega külas. Käisin vahepeal Silveril õllega külas. Käisin vahepeal Lennartil külas. Ja see oli küll ammu, aga novembris käisime väga esindusliku kollektiiviga Reelil külas. Üleskutse minu poolt: käige ja kutsuge KÜLLA!
Sest laevad tüürivad ikka ja alati ja merd on alati ümber palju. Tasa ja targu lähenevad ja kaugenevad üksikud saared ja suured sadamad, aga lõpuks pole ükski seiklus midagi väärt, kui sees pole hääd tunnet ja ümber häid inimesi.
AHOI! Näeme, kui külla kutsute või lihtsalt järgmises sadamas nimega „Padjatäis Päikest“ !
Jaanika