Sada aastat tagasi ei lubanud Esimene maailmasõda noortel kirjanikel oma teoseid välja anda. Kuidagi ikka saab, ütlesid noored, me loome oma kirjandusrühmituse ja anname ise. Nii läkski.
Kolm aastat tagasi ei olnud meie maal õnneks ühtegi sõda, ainult näitlejate ja lavastajate ületootmine. Aga tehke oma teater, ütles Kalju Komissarov, meie ütlesime JAH! Ja tegimegi.
Ometi oli mõlema algatuse juures lisaks raskustele veel midagi, mis sundis koos tegema ja kokku ka jääma. Oli see mingisugune ühine maitse, ühine õhin või pürgimus, polegi õieti tähtis. Loodu ja tehtu on soojadest sõnadest olulisem. Sada aastat annab piisava perspektiivi Siuru väärtuse mõistmiseks. Aga meil täitub alles kolmas tegutsemisaasta, tee tundub ette vaadates pikk, käänuline ja piisavalt põnev. Aeg, nagu öeldakse, annab ehk arutust.
„Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud,“ ütles Tuglas Siuru motoks. Meie pole veel kunagi suutnud oma manifesti lõpuni sõnastada. Ja nii ehk ongi hea.
ESI- JA AINUETENDUS
24. märtsil 2017 Genialistide Klubis Tartus
