Carmen

„Carmen” on Georges Bizet’ 1875. aastal loodud ooper, mis põhineb Prosper Mérimée samanimelisel novellil. Esietendusel vilistati teos välja ja kriitikud andsid sellele hävitavaid hinnanguid. Kolme kuu pärast Bizet suri, nägemata kunagi reaalsust, kus “Carmen” kõlab igapäevaselt ooperilavadel ja dušikabiinides üle maailma.

Peeter Volkonski ja Musta Kasti „Carmen” pöördub tagasi juurte juurde, pannes nii näitlejad kui publiku tundmatusse olukorda. Mis juhtub, kui ooperit esitavad draamanäitlejad, kellel puudub klassikalise laulu kool ja kellest mõned ei pea rangelt võttes viisigi? Ajal, kui tantsuetendusi teevad inimesed ilma traditsioonilise balletikoolita, ei tohiks see iseenesest olla probleem, kuid siiski?

„Carmen” on lugu kirgedest ja saatusest, inimestest, kes ei saa teha kuidagi teisiti sellest, nagu nad just teevad. Kõrva taha võib panna, et samast räägib oma originaalversioonis ka vanas Indias loodud lauamäng „Tsirkus”, kus täringut visates võib niisama kergelt tippu tõusta kui põrmu langeda. Mõelgem siis Volkonski lavastusestki kui rändtsirkuse etteastest Bizet´ muusikale.