Mine tea, võib-olla on minu tänaste melanhoolsete mõtete käimalükkajaks pime ja pori ehk siis sügis. Kuid ma usun, et tegelikult mitte, sest tegelikult sügis ja just eriti see pime ja porine november on mulle alati väga meeldinud. Just sellistel poristel ja pimedatel õhtutel küünlavalges ning kamina ees oleskledes on kõige mõnusam maailma asjade üle arutleda ning enda ja no veidikene ka teiste sisse vaadata. Selleks ajaks on muu elu tagasi oma rütmi läinud, suvisest kaosest on saanud taas rutiinne argipäev, mil maailma asjad oleksid justkui tagasi omadel kohtadel. Kuid ega ainult rutiin (mis on kaljukitse elu moto) tee minu jaoks sügist nii võluvaks.
Sügise värvid, lõhnad ja annid on mind ka alati köitnud. Eriti vahvad sügisetegelased on seened – mitte ainult need, mida hea potti või pannile panna – metsad, pargid ja ka minu oma koduaed on täis igasuguseid põnevaid isendeid. Aga mida aasta edasi, seda harvemaks jääb uute liikide avastamise rõõm. Ei, mitte turjalistuvate aastate pärast, neid nii palju nüüd ka veel ei ole. Aga loodus hakkab otsa saama.
Seenehooajal saab ikka aeg-ajalt uudistest lugeda, kuidas siin või seal on jälle keegi metsa ära eksinud.
Mõtlen tihti – kuidas see üldse tänasel päeval võimalik on? Polegi ju metsa, kuhu eksida. Peatad tee ääres auto, et veidi seigelda ning uusi põnevaid seenisendeid avastada, astud maksimaalselt 50 meetrit ja juba ongi mets otsa saanud. Veel kurvem on aga lugu kunagiste lemmikkohtadega, kuhu mõnda aega sattunud ei ole – võin kihla vedada, ka sinu lemmikpaikadest on tänaseks neli viiest haihtunud. Tõe huvides tuleb muidugi nentida, et jah, koht kui niisugune on ikka alles, aga mida seal koha peal enam ei ole, on puud, põõsad ja kõik muu, mis metsa koosseisu kuulub. On vaid koledad tuumasõjajärgset maailma meenutavad poolest tüvest maharaiutud puude jäänused ja jubedas koguses risu, mille peal inimese jalg väga kaua astuda ei saa. Seente juurde tagasi tulles – neid ka enam ei ole. Seened on keskkonnamuutustele ülitundlikud ja kui inimene nende elutegevuseks olulised partnerid maha raiub, siis nad ei saa enam tagasi kasvada. Või ei taha.
Ja huvitav, kuskohas kõik need metsloomad peaksid siis elama? Praegu on hundijahi hooaeg. Natuke aega tagasi jahiti põtru. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks on inimesel õigus otsustada, kui palju tohib meil olla karusid või rebaseid. Kas sellepärast on inimene võtnud omale selle õiguse, et mets, kus metsloomad elama peaksid, puudub meie ökosüsteemist? Ja et siis tuleb ka loomad maha lasta? Üks jahimees püüdis mulle seletada, et loomi PEAB küttima, sest muidu ei lase nad inimestel elada. Nimetatud „õppetund” ei vastanud jahimehe ootustele – vastupidi, pärast seda loengut tekkis tahtmine hakata jahilubasid väljastama hoopis inimliigi arvukuse piiramiseks.
Sattusime siia planeedile ühtede viimaste asukate seas ning üsna lühikese ajaga oleme selle lihtsalt vallutanud üle laipade minnes. Loomalaipade. Metsalaipade. Seenelaipade. Ja mulle paistab, et ikka veel on vähe – me tahame laipu nii kaua, kui neid võtta annab. Aga kui kõik, millest saab laipu teha, otsa lõppeb, mis siis saab? Mina ei oska vastata. Aga sina?
Tegelikult ei ole kõik mu sügismõtted alati nii sünget tooni. Ainult seekord. Aga järgmisel korral kirjutan palju rõõmsamatel teemadel.