Hollahollahoi!
Kui te arvate, et ma niisama pildist väljas olen, siis ei! Ma olen hoopis teise pildi peal, mille pealkiri on magistriõpe. Eksamid ja esseed on tehtud. Suvi? Ei veel.
Ma kütan proove. Ilusas saalis õudseid ja mitteniiõudseid proove: „Õudne Eesti“ on praegune tööpealkiri. Käisime eelmisel nädalal magistrikursusega ka laagris, kus Martin Mill (Tartu Milli hea sugulane) tuli ka ühe teise pealkirja peale, aga seda ma veel välja ei kuuluta…
Vahepeal JÕUDSIN ma oma jaanikalikkuse jaanideks Saaremaale viia ja üle jaanitule hüpata. Küll aga EI JÕUDNUD ma juuni alguses teatritevahelisele spartakiaadiale sportima. Ma JÕUDSIN väisata kaht juunisünnipäeva ja 11. lennu lõpetamist, aga EI JÕUDNUD mitte ühelegi Kaksismaa etendusele. Vähemalt JÕUDu mängime järgmisel hooajal veel, küll JÕUab. Ning PEKSa saab ka, endiselt mõisatallis ja juba Draama OFF programmis, mida seekord korraldabki Must Kast. No sinna peaks ikka JÕUDma!
Minu viimane sulnis kontakt Musta Kastiga oli too hetk, mis oligi Retkehetk ja me vudisime mööda Ilmatsalu-Kärevere linnuvaatlusradasid, kuulasime mõnusat ja elusat muusikat ja jutustusi jääaegadest… ja siis ma tulin Tallinnasse.
Magan euroalustele seatud madratsil, võitlen kassiga ja ronin: proovide käigus enda ajukurdudes, märkmikulehtedel, tantsupõrandal, reformvooditel ja oma kursusekaaslastel. Kalendris aga juba mööda juulit (ma räägin endiselt ronimisest), vaheettenäitamise poole, et siis ka magistrikursusega enne augustis jätkuvaid proove pisikesele suvepuhkusele minna.
(Suvepuhkus tähendab minu jaoks taaskord möllu TeMuFi pundiga: hakkame uurima Lembitut.)
Siis Tallinnasse ja proovidesse ja esikas NO99s ja siis Draama festival Tartus… Ja nõnda sujuvalt veereb kätte uus hooaeg, uus kooliaasta, uued väljakutsed. Peaaegu traagelniitideta liiguvad ajamassiivid. Ma tean plaane ja varuplaane 2018. aasta juulini. Veider. Veider. Veider! Ja ma katsun praegu oma plaanidega sellest kaugemale mitte minna. (Suur kiusatus on aga küll.) Paine ja inspiratsioon käsikäes. Appi ja hurraa?!
Inglise keeles on sobiv kõnekäänd: I can’t wrap my head around this. Ma ei suuda oma pead selle (mõtte) ümber mässida. Justkui mingi mõte on liialt suur, et pähe mahtuda — ja see on eestikeelne vaste — aga ingliskeelne mõjub teisiti. Tolle kõnekäänu suund on teine: selle asemel, et mõtet pähe suruda, pakub ingliskeelne versioon võimalust ette kujutada oma pea pakkimist ümber mõtte. Ehk mõte ei liigu väiksemaks, vaid pea suuremaks. Mul pole õrna aimugi, kas keegi seda olemuslikku erinevust mõistab. Aga kui ma oleksin praegu Sinu, lugeja, kõrval, ma vehiksin veenvalt kätega, et füüsiliselt visualiseerida.
Mul oli siin vahepeal filosoofiaeksam. Märkmeid lugedes tulid mingid teadmised jälle meelde. Et inimestel, kel on väga tugevalt välja kujunenud identiteet, on väga keeruline uusi keeli õppida. Ergo, keele õppimiseks on vaja lahti lasta oma vanast minast. Üldse on see õppimise puhul kasulik. Paindlik identiteet. Ja see on põhjus, miks inimesed eri keeli kõneledes võivad tunduda totaalselt teisena. Ausõna, peaaegu kõik minu tutvusringkonnas, kes pretendeerivad „õige“ inglise keele rääkimise oskusele, teevad seda teisena.
See paindliku identiteedi küsimus on väga oluline ka grupiloomes. See, kus, millal ja kellega ma praegu viibin, on väga rühmapõhine. Ei ole ühte lavastajat, teeme oma magistrikursusega üheskoos lavastust. Ja kõik, kes on kunagi millegi eest vastutanud, teavad, kui keeruline on see protsess, kui üht vastutajat pole. See on siis see koht, kus lahti lasta varemõpitust. Suure töö ja vaevaga tegin endale selgeks, kuidas see teatrivärk enam-vähem käib ning nüüd: tadaa, headaega, lavastajaidentiteet. Me teeme seda koos. Kivid-kännud, oli rõõm, oli naer, oli töö, oli vaev…
Ühtlasi tervitan ka kõiki neid, kes täna alustasid katseid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti erialale pääsemiseks.
Meil juhtus siin, paslikult koos möirgava äikese ja vihmapladinaga, üks teravam hetk grupiprotsessis. Vajalik, keeruline, põnev. Kohe möllame edasi. Aga teile, suvitajatele, üks vististi “Kalle Blomkvistist” pärit lause, mis paslik kontoriuksele riputamiseks: „Suletud ilusa ilma tõttu“.