Blogi 1
Iseendast on raske lahti öelda.
Kust ma alustan? Algusest? Kuskilt keskelt? Ma ei tea. Mul on tunne, et elu ei liigu skaalal algus-lõpp. Tundeid on mul aga väga palju ja väga erinevaid.
Ma olen viimasel ajal õppinud, et elu pakub pidevalt ja palju ja mitmekülgselt. Vahepeal ei näe seda, sest nii lihtne on end kinni panna. Iseendast on raske lahti öelda, aga see on ainus võimalus liikumaks edasi uute enesteni. See, mis päris, see naaseb niikuinii.
Ma ehitan tihti peas ideaalstsenaariume erinevatest hetkedest, mis mu elus juhtuma hakkavad. Unistamine nendest on justkui narkootikum. Ma võin terve päeva unistades veeta, kasvõi üht ja sama mõtet uuesti ja uuesti läbi mängides, ning see on nii hea tunne. Aga need unistused lendavad õhku nagu konfetipadrunid… Ja alguses on see vastikult kibe. Aga see, kuhu sädelevad konfetitükikesed lendavad, sealt läheb alles põnevaks, sest sealt algab elu.
Mulle tuli sel suvel meelde, et ma armastan lainetes olemist. Tundub lausa naljakas, et ma selle vahepeal ära olen suutnud unustada. Ma mõtlesin, et miks ma viimastel aastatel ujumisest enam nii väga ei vaimustu. Ikka seetõttu, et ma pole kohanud laineid.
Ma armusin
umbes neli korda järjest
kahe nädala jooksul
ja iga kord uskusin
et nüüd on õige
Et millesse ma siis armun?
Jah justnimelt m i l l e s s e ?
Blogi 2
Käisime vahepeal Hiinas. Pildid on mööda mu kolme blogi laiali.
Blogi 3
Ja nüüd paar lõiku kahe jalaga maa peal olles.
Must Kast avab kohe uue hooaja. Neljanda. Mina avan oma elus uue sügise. Kahekümne viienda. Neid mõlemaid ühendab sama teema: keskkond.
Mina isiklikult kavatsen elada terve oktoobri pakendivabalt. Eks ma tasapisi olengi seda üritanud üha enam harrastada, aga ikka supsab vahele selliseid päevi nagu täna. Päevi, kus jooksen näljasena proovist poodi, et sealt maksimaalselt kahe minutiga midagi valida, ning seejärel bussi peale tormata. Tänane valik oli päris pakendirohke. Valmistoit on üks suur nuhtlus selles vallas. Suurem eesmärk on tänu sellele kuule ikkagi ka edaspidi vähem pakendeid tarbida ja ennekõike teadlikumalt tarbida, mitte pidada kuu aega vastu ja seejärel osta end pakenditest segi. Küll ma novembris siis muljetan.
Niisamuti, kuidas mina lähen oktoobrile vastu, läheb Must Kast ka oma neljandale hooajale vastu. Hooaeg üldisemalt lahkab keskkonna teemat. Avapiknik aga loodab olla (võimalikult) pakendivaba. Ürituse raames pole me seda veel kordagi proovinud (rääkimata, et me/ma pole seda järjepidevalt indiviidigi tasandil harrastanud), seega ei oska veel kõiki ootamatusi ette näha, aga anname endast parima! Sinagi saad kaasa aidata, haarates piknikule kaasa omaenda tassi, millest morssi juua, ning võttes kaasa suupisteid, mis ei vaja taldrikut ega lusikat.
Kel facebooki pole, siis törts infot ka:
16:00 Tammi ja Tammaru läbi-linna-lavastus
16:45 Kogunemine Tartu Ülikooli Botaanikaaeda mänguväljaku vastas olevale platsile. Haara kaasa kook, oma tass ja porgand!
17:00 Tutvustame uut hooaega ning vahetame publikuga mõtteid.
Läbi-linna-lavastus toimub iga ilmaga! Kaasa vihmavari ja kummik.
Lõpetuseks üks «kolm ühes» seik. Või noh «osta midagi ja saad midagi muud tasuta» seik. Olin poes, pole vist tähtis, millises. Ostsin tooteid, ütleme nii palju, et kosmeetikat ja tükki kaks. Müüja andis teada, et kui ma veel midagi umbes kolme euro eest ostaksin, saaksin ühe lõhna tasuta. Esimene mõte: «Oo, tasuta lõhn!» Hakkasin pead murdma: milline neist lõhnadest on minu lemmik ja mida võiks kolme euro eest juurde soetada? Nuusutasin kõva kolm minutit. Siis sain aru, et mul ei ole absoluutselt seda tasuta lõhna vaja. Millega ma siin tegelen? Absurd. Ostsin oma kaks asja ära, saatsin kolm eurot ja tasuta lõhna pikalt.
Miks on vaja mõelda mõtteid stiilis «nii odavalt ei saa ju ostmata jätta», «oo, kui tasuta saab, siis ikka tahan»? Mitte et kokku ei võiks hoida, aga milleks meile asjad, mida meil vaja pole.. .