Veetsime emand Margit Tammega jaanuarikuu Nepaalis, kus jooga kui selline on igati au sisse tõstetud ja turistidele mokkamööda tegevus. Võimalik on võtta erineval kujul ja mõõdus joogakoolitusi, et end universumiga lõplikult kokku painutada. Kuid põhiline jooga on siiski karmajooga. Küsite, mis see on? Vastus on elamine. Lihtsalt igapäevane olemine: töö, laenud, magamine, kulgemine, tõttamine, tšättimine ja nii edasi. Sellega me siis Nepaalis tegelesimegi. Elamisega ja elamise vaatlemisega.
Nepaal! See kõlab kaugelt ja eksootiliselt, eks ole? Kuskil eelmise sajandi keskpaigani oli see kuningriik täiesti kinnine riik, kuhu jalga tõsta oli keeruline, pea võimatu. Siis, uute tuulte tulles, piirid avanesid ning välismaised turistid said võimaluse heita pilke sellesse põnevasse mägedemaailmasse. Nii ka meie, ainult mõned kümnendid hiljem, asusime seda ilmaimet ekspeditsieerima. Ja uskuge – seal on, mida vaadata ja kogeda!
Nepaal on mägede maa Himaalaja jalamil. Nende pealinn Kathmandu asub suures orus, mida piiravad igalt poolt mäed, mida me ka tulutult ületada üritasime. Ennevanasti asus Kathmandu orus suur järv, mis siis kas kokku kuivas või januste jumalate poolt tühjaks joodi. Vee alt vabastatud linn ise koosnes kunagi kolmest kuningriigist, mille tsentreid me ka kaemas käisime. Neis paikades on lugematul hulgal templeid ja kuningalosse, mis oma võõrapärase pagoodlikkusega lummavad ja lähemat vaatlemist nõuavad.
Lähenemine nendesse paikadesse on aga rangelt turvatud ja valgenahaline turist peab ostma endale ligikaudu tuhanderuupiase lunapääsme, mis meie rahas on umbes kaheksa eurot. Alasse astudes peibutavad hordides pudipadimüüjad rahast tehtud turiste, et müüa oma pille, keesid, pilte ja mis ka salata, keelatud kraami. Kaupmeeste melus on raske ilu fokuseerida ja ammusi ehituspärleid nautida: laske mul lihtsalt olla ja vaadata, ohkasin nii mitmelgi korral.
Mitte ainult nendes tsentrites, vaid ka mujal on paljud hooned lagunenud ja pragunenud, aga seda mitte käestlaskmise tõttu, vaid kuna aastal 2015 väristas Nepaali võimas maavärin, mis ei jätnud jälgi ainult tellistesse, vaid ka kohalike inimeste meeltesse ja tegemistesse. Nüüd, mitu aastat hiljem, hakkab normaalsus Kathmandusse taas tagasi tulema. Rõhuvaid rususid on vähem ja inimesed on oma eluasemed taas püsti ja ilmakindlaks saanud. Meiegi esimese elukoha juures hakkas ka mingisugune veevärk lahkumise eel konkreetsemat vormi saama.
Ulguvad koerakoorid
Kathmandu on täis budistlike stuupasid ja kloostreid, pisemaid ja suuremaid hinduistlikke püstakuid, nurgataguseid ohvripaiku ja kõnniteel olevaid punaseid kodualtareid. Budistlikud kellukesed ja hindude tornid eksisteerivad käsikäes, teineteist toetades ja segunedes üheks suureks, hoomamatuks pühaduseks. Ilmalik ja sakraalne on omavahel segatud karri- ja viirukilõhnaliseks koogelmoogeliks, mille annavad kõla palveveskid, kellahelinad ja madal jorin.
Päikeseloojangul võtab maa helindamise enda kanda lugematute koerte armaada, kes päevasel ajal kõikvõimalikes kitsastes kohtades vedelevad ja õhtul Nepaali riigi haukumise ja klähvimisega üle võtavad. Kujutage ette üht väsinud pereisa, kes õhtul töölt koju jõudes kolme pisikese valge klähviva peniga maad jagama ja neid oma kilekotiga peletama peab. Koerad ei anna järgi – see on nende, mitte kahejalgsete aeg! Kõike seda kuulata on tüütu ja frustreeriv: päikese loojumine tähistas reisil meie jaoks puhkamise algust: aeg minna voodisse kas siis lugema või päeva üle mõtlema, kuid kõike seda varjutas närviline koerakoor.
Õnneks nad väsivad enne keskööd ära, kuid uni on selleks hetkeks juba üle läinud ning lammaste või kitsede loendamine suurt midagi ei anna. Hea, et Turkish Airlines oma lennul kõrvatroppe ja silmaklappe jagas: need kulusid mulle väga ära ja aitasid esimetel öödel siiski magada. Lisaks oli reisi alguses öösiti ka päris külm. Kohalikel puuduvad küttekolded, kuna suurema osa aastast on riigis ikkagi lämmatavalt palav ja pigem tuleb leida leidlikke lahendusi jaheda briisi tubadesse juhtimiseks.
Mõned mäed
Nepaali minnakse sageli maailma kõrgemaid mägesid vaatama või koguni nende otsa ronima. Meil nõnda suurejoonelisi plaane siiski polnud, kuid lumiste tippude lummav kutse kõlas meiegi hinges. Kui Kathmandus poleks kõike seda sudu, udu ja tolmu, paistaksid mäed toaaknast kenasti sisse ja lõkkevärvi õhtupäike kallaks need kenasti üle. Kuid nii see päris ei läinud. Esimene lumine tipp paistis pärast üht ootamatut pikka ronimist ühest täiesti kogemata leitud hotellist lähedase künka jalamil siiski otsa. Vaatasin ja õhkasin: oli see ikkagi üks põhjusi, miks ma sinna riiki rändasin. Hiljem sai neid näha veelgi lähemalt. Ühel hommikul avasin hotellitoa kardina ja mulle vaatas vastu veel sinises hahetuses mägi, mille nimi on Machhapuchchhre. See on üle kaheksa kilomeetri kõrge mägi ja selle eripäraks on see, et selle tippu pole mitte keegi mitte kunagi selle pühaduse tõttu (arvatavasti) roninud. Oma pilgu ma sinna otsa ikkagi saatsin.
Uued trekkimisviisid
Trekkimine on teadupärast mägedes ronimine. Miks selline nimi, ma ei tea, kuid meile tundus, et trekkimine, see on vägevate meeste ja naiste ala, kes ennastsalgavalt kõrgustesse rühivad. Kuid meie ronisime ka igal pool, end trekkeriteks mitte pidades. Tegime kõike mõõdukalt ja leiutasime selle käigus uusi, meie tempole ja tegemistele vastavaid sõnu. Kõige esimene neist on treppimine ja see on, nagu nimigi viitab, treppidest üles ronimine.
Jolotamine on tegevus, mille väljenduseks on laisk, kuid uudishimust kannustatud kõndimine. Hillimine tuleb selle inglisekeelsest tüvest ja tähistab mitte nii väga kõrgete küngaste ületamist. Lisaks veel passimine, molutamine, tähevaatlemine ja tšaimine (keset päeva magusa masala tee joomine), mis meie lahutamatuteks kaaslasteks olid ja mis meie kulgemist seal kenasti kommenteerivad.
Turisti eri
Nepaal on turistide maa. Suur osa nende jõukamast rahvast on end püsti ajanud just turismisektori vallas, kas siis otseselt turiste siia-sinna vedades või kaudsemaid teenuseid pakkudes. Niisamuti kui eelmainitud tsentrid, on turistidel võimalik maailmakuulsate pühapaikade juurde minna ainult lunaraha makstes ja soovitatavalt taksoga, mis kokku teeks kenakese summa. Pühapaikadest ma pikemalt kirjutama ei hakka, vaid loodan, et pakutud valik pilte pakub sisu rohkem kui lõik sõnu. Kuid paar sõna transpordist küll.
Esiteks tahaksin ma korrata vanasõna, mille autoriks olen mina, et kui oled loll, siis maksad. Nõndasamuti on transpordiga. Kui esimesel päeval on taksoga ööbimispaika minek õigustatud, siis hiljem juba mitte. Kathmandu ühistransport on pealtnäha keeruline ja valgele inimesele kaose kehastus. Liinidest pole välisel vaatlusel võimalik aru saada, kuid bussides eksisteerib sisseviskaja, kes kiirkõnes bussi sihtkoha teatavaks teeb ja vahetpidamata vilistab ja bussi patsutab. Üks patsutus tähistab juhile peatumist ja kaks edasiminekut.
Vile – minu antropoloogilise vaatluse tulemusena pakun, et väga tõenäoliselt tähistab see ürgset peibutushäält potentsiaalsele reisijale, kes tänaval veel ei tea, et ta bussiga sõita tahab, kuid mille kõlades tema närvid erkuvad ja jalad otse bussi viivad. Bussid on reeglina puupüsti täis, kui sa just lõppjaamadest, nagu tihti meie, peale ei astu. Sõit ise on taksoga võrreldes imeodav: maksab vaid paarkümmend ruupiat ehk siis kuskil viieteist sendi kanti. Takso aga maksaks vähemalt paarkümmend korda rohkem. Ühistransporti kasutades hoiad raha kokku ja mis veelgi olulisem, saad tõenäoliselt sihtpunkti kiiremini kui taksoga.
Liiklus ise on aga aeglane nagu teo ila. Eriti väsistav oli bussisõit Pohkarast tagasi, kui veetsime mitu tundi teekonnal Kathmandu äärelinnast kesklinna. Kathmandusse toob sealt linnast tagasi vaid üks maantee, mis kitsa lehtrina tekitab pikki ummikuid ja rohkelt frustratsiooni. Maanteid võiks olla rohkem, kuid teede rajamine mägedesse pole kerge, vaid tundub lauskmaalasele niigi ilmailmena. Aga lasime Buddhal end kanda ja sõime saia ning lõpuks ikka bussist maha saime, kus kohalikud taksojuhid end kohe varblaseparvena oma teenuseid pakkuma tulid. Me läksime jala – kui oled loll, siis maksad.
Sõlmime siis jutu kokku
Aga nüüd ongi aeg oma jutt kokku võtta. Minu soovitus kõigile neile, kes tahaksid esimest korda minna näiteks põhja-Indiasse seljakotiga reisima: minge parem kõigepealt Nepaali. Inimesed on seal lahked ja head, kui sa just turimikeskustesse karmajoogaratta vahele ei satu, mis sind peenestada ja peedistada tahab.
Kasutage julgelt AirBNB teenuseid, sealt saab üsna tõenäoliselt imesoodsalt suurepäras
te inimeste juurde elama, kes ka oma toitu pakuvad ja kohalikku asjaajamist selgitavad.
Käige ringi omal käel, sööge seal, kus kohalikudki, imestage ja teretage, võtke rahulikult ja ärge tormake: te pole enam kodus.
Usaldage selle maa rütme ja laske budistlikul rahul end oma turvalistes voogudes kanda.